Raimo Ülavere: absoluutselt legaalne ja erakordselt võimas doping

Üha enam kasutatakse spordimaailmas, ent ka mujal inimeste võimekuse ja tulemuste parandamiseks üht uut vahendit. See vahend aitab muu hulgas kasvatada enesehinnangut, hüppeliselt tõsta enesekindlust, muuta sündmuste ja asjade tähendust ning lõppkokkuvõttes ka käitumist ja tulemusi.

Kahetsusväärsel kombel pole enamik inimesi selle vahendi olemasolust, rääkimata siis selle mõjujõust, üldse teadlik. Inimesed pole teadlikud sellest, et valesti kasutades võib see vahend põhjustada kannatusi, mille mõju võib saata inimest terve elu. Ja õigesti kasutades võib ta järsult parandada tulemuslikkust. Ometi on see võimas vahend kõigile kättesaadav ja ei maksa midagi. See vahend on… keel. Ehk see, mis juttu me endale ja teistele räägime.

Pettunud? Ajab naerma? Keel ja sellise mõjuga? Vaatame, mida teadlased ütlevad.

Alateadvuse mõju käitumisele

Malcolm Gladwell kirjeldab oma raamatus “Blink” eksperimenti, kus inimesed jagati kahte gruppi ning kummagi grupi inimestele anti kätte sõnamängud. Ühes grupis pidid inimesed moodustama lauseid sõnadega nagu “julge”, “jõhker”, “segama”, “häirima” jne. Ning teises grupis kasutati sõnu nagu “kannatlik”, “tänulik”, “viisakas”, “arvestama”, “lugupidamine” jne. Mõlemal juhul oli kasutusel olnud sõnu parajas koguses, et inimestel ei tekkinud teadlikku äratundmist sõnade kallutatuse suhtes.

Pärast sõnamänguga testi tegemist paluti osalejatel minna ükshaaval ruumi, et justkui testi tulemusi kokku võtta. Ent seal ruumis oli nende vastuvõtja süvenenud vestlusesse inimesega, kes asjasse üldse ei puutunud. Testi teinud inimene pandi ootele. Eksperimendi tegijate soov oli aga tegelikult mõõta, kas ja milline on erinevus kahe grupi inimeste kannatlikkuses ehk kas testis kasutatud sõnadel on reaalne mõju inimeste käitumisele. Ja tulemus ületas kõik ootused.

Esimese grupi inimesed – nn jõhker, julge, häirima grupi inimesed – pidasid vastu keskmiselt 5 minutit, kuni sekkusid vestlusesse. Samas teisest grupist, viisakate ja lugupidavate grupist, 82% inimestest ei sekkunud üldse!

Järeldus on ilmselge: keel, sõnad, laused mõjutavad meie käitumist oluliselt enam, kui me arvata julgeme või oskame.

Ning enamasti teeb keel seda alateadlikult, nii et me seda ei märkagi. Ning sageli ei suuda ka pärast tuvastada “süüdlast”, miks mul asjad viltu läksid. Ent me teeme seda, mida endale peas räägime, ja oleme need, kelleks oma peas end peame. Kuidas me seda päriselt teeme? Näiteks nii, Dave Alredi, raamatu “The Pressure Principle” autori abiga.

Näited pingehetkedest ja valikutest

Ehk kuidas me kipume enne tähtsat hetke endale ütlema asju, mis tekitavad ärevust, ja kuidas seda tegelikult võiks teha, nii et tekiks põnevus.

Seistes staadionile viivas tunnelis, kuhu on kosta tuhandete inimeste hääled:

  • ÄrevusOh, jumal. Ma loodan, et ma nüüd kedagi alt ei vea ning inimesed mind hästi vastu võtavad.
  • Põnevus: Milline võimas kohin – seal pole ühtegi inimest, kes ei tahaks praegu sussides olla, milline võimalus!

Seisad koridoris ukse taga, kuhu pead hetke pärast sisenema ja tegema olulisele kliendile esitluse:

  • Ärevus: Mulle ei meeldi need esitlused. Kui ma selle untsu keeran, mida nemad ja mu kolleegid minust arvavad?
  • Põnevus: Nad ei tunne mind. Ma sammun sisse sirge seljaga, vaatan neile silma ja pealegi – nad on inimesed, nagu minagi.

Lähed oma juhi juurde hindamisvestlusele:

  • Ärevus: Ma loodan, et ta mind liiga palju ei kritiseeri. Mulle ei meeldi, kui nad hakkavad minu töös surkima.
  • Põnevus: See on hea võimalus teada saada, mida ma saan paremini teha. Ma olen teinud endast parima, ent on võimalik, et olen midagi kahe silma vahel jätnud.

Hüüdlaused takistavad

Või siis teine tüüpkoht, kus keel võib meile vastu töötada. Ehk igat sorti hüüdlaused ja soovitused ja meemid. Üks tüüpilisemaid asju, mida sportlased endale ja ka treenerid kordavad, on “Keskendu oma asjale!”. Või “Ära kaota fookust!”. Või “Ära kuula publikut!”.

Sellised hüüdlaused on suisa kolmel moel kasutud – et mitte öelda kahjulikud, kuna tekitavad segadust.

Esiteks, meie pea ei tunne sõna “ära”, sellist asja nagu “ära mõtle selle peale” pole olemas. Täpsemalt, me ei saa oma mõtetel käskida mitte tulla (Ei usu? Proovi minut aega mitte mõelda sinisest elevandist, ehk mõelda võid kõike, aga mitte sinisest elevandist :-)). Lisaks, “ära” asjadega on veel teine probleem – “ära” asemel kipub meie peas just sellele tähelepanu minema. “Ära sõida vastu puud” tähendab, et me hakkame otsima seda puud, mille vastu me sõita ei tohi, ent siis me enam ei jälgi ka teed.

Ning kolmas probleem selliste hüüdlausetega on see, et nad on ebamäärased, üldised, ebakonkreetsed ning pole tegevustega seotud. Mida ma tegema pean, kui öeldakse “keskendu”. Või veel enam, kui öeldakse “mõtle rohkem selle peale”. Mis tähendab “rohkem”? Mismoodi ma “mõtlen”? Ning kui asjad on ebamäärased, siis see tekitab segadust ning me eelistame pigem üldse mitte midagi teha. Või siis lihtsalt vihastame ütleja, sh enda peale. Kui aga “ära kaota keskendumist!” asemel ütleksime endale “Räägi, mida sa näed ja mida sa praegu teed”, siis see on konkreetne ja tegevus, millele saab tõesti keskenduda.

Koht, kus me veel endale keelega karuteeneid teeme, on sõnade nagu “alati”, “kogu aeg”, “mitte kunagi”, “iga kord”, “mitte kunagi” jne kasutamine. See on kõige lihtsam viis, kuidas ennast ja teisi tabada mitte kaasa aitavate uskumuste kinnistamisel. Kas tõesti “mitte kunagi”? Või siis tõesti “alati”? Ehk see on uskumus, mitte fakt. Eriti kipume selliseid asju ütlema endale pärast võistlust. Ent uskumused mõjutavad meie käitumist. Ehk tõepoolest, on ainult aja küsimusi, kui sellest uskumusest hakkab saama isetäituv ennustus.

Seega, ettevaatust selle keeledopinguga. See võib olla ülivõimas katalüsaator, ent seda mõlemas – nii positiivses kui ka negatiivses – suunas.

Raimo Ülavere

Raimo Ülavere

Raimo Ülavere on koolitaja ja coach, kes aitab edukatel inimestel teha oma käitumises positiivseid ja püsivaid muutusi. Loe artikleid (29)