Marko Mihkelson: Türgi operatsiooni “Rahuallikas” taustsüsteem

Maailma suures muutumises oleks Lääne poolt eriti lühinägelik Türgi hülgamine.

Türgi sõjaline operatsioon “Rahuallikas”, mille eesmärgiks on turvaala loomine Põhja-Süürias, kurdide autonoomse üksuse kujunemise vältimine ja Türgis asuvate sadade tuhandete põgenike repatrieerimine loodavale turvaalale, on korraga tõstatanud mitu põhimõttelist küsimust, millel on kaudne seos ka Eesti julgeoleku tagamisega. Liiati veel siis, kui Türgi ja Venemaa äsja Sotšis sõlmitud kokkulepe turvatsooni ühiseks loomiseks tähistab põhimõttelist nihet Süüria arengutes USA ja lääneliitlaste taandumise taustal.

2011. aastast vältav Süüria sõda on juba ammu muutunud maailmapoliitika üheks suurimaks sõlmküsimuseks. Araabia kevade lainetusest tekkinud sisemised rahutused kasvasid kiiresti rahvusvahelisi siirdeid tekitanud konfliktiks. Mitte kusagil mujal maailmas ei ole korraga konfliktipiirkonnas kohal USA ja Venemaa relvajõud, kelle vahel toimus 2018. aasta veebruaris ka sadade hukkunutega lõppenud kokkupõrge. Tõsi, regulaarsete üksuste asemel oli Venemaa poolel siis lahingus palgasõdurite üksus Wagner.

Süürias noolivad oma huvisid kõik vähegi olulised regionaalsed jõud. Iraan tahab kindlustada endale väljapääsu Vahemerele ning hoida läbi Assadi alaviitide kontrolli Damaskuse valitsuse üle. Türgi eesmärgiks on tasalülitada kurdide võimalik autonoomiakatse ja hävitada kurdi terroristide (PKK/YPG) Türgi-vastane ründevõimekus. Islamiterroristidele (ISIS) pakub segadus Süürias oma mänguvälja ja omakorda nende selja tegutsevad jõud, kellele ei meeldi näiteks Iraani tugevnemine. Venemaal on ajalooliselt suured huvid Süürias. 2015. aastal alanud Moskva sõjaline tugi on päästnud Assadi ja muutnud Venemaa kogu Lähis-Idas vaat et suurimaks mõjutajaks. Lääneriigid eesotsas USAga on aga näidanud järjekindluse puudumist, mis illustreerib maailmapoliitikas toimuvat suurt nihet. Pealegi on USA nüüd Süüriast hoopiski taandumas.

Kuid ikkagi – Türgi (pikalt kavandatud) operatsioon ja Eesti julgeolek? Millised on need ohutegurid, mida me peaksime silmas pidama? Peatun kolmel kriitilisemal küsimusel.

USA diplomaatia allakäik

Paljud, kaasa arvatud siinkirjutaja, ei uskunud oma silmi, kui nägid USA presidendi Donald Trumpi 9. oktoobril Türgi presidendile Recep Tayyip Erdoganile saadetud kirja. Esimene reaktsioon oli – see ei saa ju ometi olla tõsi! Aga oli. Trump avalikustas selle ise kohtumisel kongressi demokraatidest liidritega. Kuhu saab siit veel edasi minna?

Diplomaatilise etiketi ja elementaarse viisakuse eiramine on paraku omased Trumpi tõsielu show’le, mida ta päevast päeva Valges majas või sotsiaalmeedias etendab. Rahvusvaheliste suhete keerukuse ja liitlassuhete olemuse vähene tajumine presidendi poolt on viinud selleni, et Ameerika Ühendriikide tõsiseltvõetavus on maailmas kiires langustrendis.

Kuidas saabki usaldus püsida, kui Trump teistele riigipeadele saadetud kirjasid või telefonikõnesid (25. juuli kõne Ukraina presidendiga) hoolimatult avalikustab. Samas on tähelepanuväärne, et ta kaitseb kiivalt Helsingis 2018. aasta suvel toimunud kahetunnise tet-a-tet vestluse sisu Venemaa presidendiga. Mitmedki analüütikud peavad seda kohtumist üheks hilisemate Trumpi otsuste mõjutajaks.

USA välisministeerium on viimase paari aastaga saanud kõvasti räsida. Terve rida olulisi positsioone on täitmata (pikalt on olnud vaba ka USA suursaadiku koht Eestis), kogenud diplomaate vallandatakse või tõmmatakse sisepoliitilistesse mängudesse. Mitmed on lahkunud vabal tahtel ja kriitiliste avalduste saatel.

USA on läänemaailma võimsaim riik ja jääb selleks veel pikaks ajaks. Eestile ja paljudele riikidele maailmas omab USA poliitika vahetut mõju riikliku ja regionaalse julgeoleku tagamisel. Kuid millise sõnumi annab liitlastele Washington, kui aastakümneid loodud ja ühtaegu ka USA huve teeninud liitlassuhetesse suhtutakse kitsalt sisepoliitilise kasu kaudu.

Ühendriikide taandumine ei jää vastuseta. Maailm tühja kohta ei salli. Tegelikult jagub just Süüria kontekstis tõsist kriitikat ka Trumpi eelkäija president Obama suhtes. USA taandumine algas hetkest, kui 2013. aasta sügisel jättis Obama reageerimata Assadi keemiarelvarünnakule. See võimaldas Venemaal hoopis julgemalt Ukrainat rünnata ja paar aastat hiljem Süüriasse siseneda.

Trumpi taandumisotsus Põhja-Süüriast eurooplaste süüdistamise ja Türgi presidendi mõnitamise saatel töötab ainult nende huvides, kes sooviksid USA lahkumist Euroopast ja kogu euroatlandi julgeolekuarhitektuuri kokkuvarisemist. Pole vaja ilmselt pikemalt seletada, mida see tähendaks Eestile.

Kas Türgi lahkub NATOst?

Türgi on pannud NATO raskete valikute ette varemgi. Küprose poolitamine 1974. aastal raputas korralikult Lääne liitlasruumi. Suhted Kreekaga pole kunagi olnud lihtsate killast. Ometi on ühiselt edasi liigutud. Detsembri algul tähistab allianss, mille liige on Türgi olnud alates 1952. aastast, oma 70. aastapäeva.

Kuid detsembri alguseni on veel pikk maa. Türgi operatsioon Põhja-Süürias turvatsooni loomiseks on tõstatanud häirivalt palju küsimusi liitlaste seas – kas poleks aeg Türgi NATOst välja arvata? Selliseid ettepanekuid on kuulda Pariisis, Washingtonis, ilmselt mujalgi. USA välisminister Pompeo vihjas koguni, et Washington on vajadusel valmis Türgit sõjalise jõuga mõjutama.

Siin tahaks küll hüüda – halloo, millises maailmas, kallid liitlased, te elate. Kuigi Türgi on viimasel paaril aastal teinud ise päris palju selleks, et suhteid lääneriikidega pingestada (relvaost Venemaalt on NATO kontekstis paratamatult negatiivne episood), on samas ka lääneriikide endi diplomaatiline heitlikkus Türgi ja ka Süüria suunal kriitikat väärt. Puudutagu see siis lõputut liitumisprotsessi Euroopa Liiduga, suhtumist 2016. aasta riigipöördekatsesse või õhutõrjesüsteemide ostuga seotud saagasse. Tulemuseks on USA ja ka Euroopa Liidu väga madal populaarsus Türgi avalikkuses.

Türgi teab oma väärtust. Tema geostrateegiline tähendus on ilmne.

Maailma suures muutumises oleks Lääne poolt eriti lühinägelik Türgi hülgamine.

Muidugi oleks see vaid vesi  Venemaa veskitele, kes järjekindlalt jahvatavad NATO lõhestamise nimel. Türgi virtuaalne ära ampsamine oleks eriti magus tükk.

Õnneks tajutakse Ankaras NATO jätkuvat olulisust. Kõik Türgi poliitikud, kellega viimasel ajal olen kohtunud, on väljendanud oma tugevat NATO-meelsust. Kaitseminister Hulusi Akar kinnitas Istanbulis toimunud TRT World foorumil esinedes, et Türgi järgib liitlaste ees võetud kohustusi, viies muuhulgas ka kaitsekulutused aastaks 2024 kahele protsendile SKPst.

Ometi on haavad olemas ja kui neid mitte ravida, võib Londoni kohtumine 4. detsembril kujuneda NATO liitlastele väga keeruliseks katsumuseks. Eestil kehtivas julgeolekukorralduses alternatiivid puuduvad – meile on NATO keskne julgeolekutagatis ja iga selle lõhkumine töötab meie kahjuks.

Sanktsioonid ja maailma kasvav korratus

Kuidas reageerisid lääneriigid oma liitlase Türgi ammu pikalt kavandatud operatsioonile Põhja-Süürias? Terava hukkamõistu ja sanktsioonidega ähvardamisega. Euroopa riigid teatasid  viivitamatult relvaembargost ja USA rahandusministeerium lülitas kiirelt Türgi kolm ministrit sanktsioonide alla. Lisaks on sanktsioone valimas USA Kongress ja Prantsusmaa Rahvusassamblee.

Vahelepõikena. Mulle ei meenu küll, et lääneriigid oleksid sama innukalt rakendanud embargot ja sanktsioone Venemaa vastu 2008. aastal või ka 2014. aastal, kui Kreml läks relva jõul kallale oma naaberriikidele. Või milline on olnud läänemaailma reaktsioon Venemaa korraldatud sõjakuritegudele Süürias, mille alles hiljuti faktiliselt tuvastas The New York Times. Null. Kas pole siin tegemist silmakirjalikkusega?

Kahjuks näitab üha sagedamini rakendatav sanktsioonimalakas kahasse protektsionistlike kaubandusmeetmetega maailma kasvavat korratust. Maailma kauaaegse peamõjutaja rollist taandumine on lääneriikidele harjumatu ja selle vastu püütakse seista kas ajutisi kaitsevalle kergitades või (Lääne) reeglite põhist maailma raputavate jõudude sanktsioneerimisega.

Ma ei taha sellega sugugi öelda, et Venemaa tegevust piiravad sanktsioonid seoses Krimmi annekteerimise ja Ida-Ukraina okupeerimisega, oleksid kasutud. Küsimus on pigem selles, kas ja mis on sanktsioonide rakendamisel strateegiline eesmärk. Moepärast piiravaid meetmeid rakendada on enesepettus ja lõhub pigem sanktsioonide kehtestaja enda rahvusvahelist  tõsiseltvõetavust. Võiks ju näiteks retooriliselt küsida – kas Nord Stream 2 väljajätmine sanktsioonidest aitab kaasa Venemaa Ukraina-vastase agressiooni vastustamisele või mitte?

Diplomaatiliste sunnimehhanismide arsenal on piiratud. Sanktsioonid on viimane samm enne kuuma konflikti. Eestile on oluline, et meie liitlased tegutseksid võimalikult järjekindlalt, usutavalt ja kui vaja, siis ka jõuliselt oma strateegiliste eesmärkide nimel. Liitlasruumi enda lõhkumine kuulub aga pigem sisepoliitiliste mullistuste kui strateegilise tarkuse valdkonda.

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kaks korda kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (41)