Rein Raud: paljud poliitilised protsessid on kultuurilise algupäraga

Rein Raud. | Foto: erakogu

Akadeemik, professor, kirjanik, japanoloog, ühiskonnategelane – Rein Rauda võib iseloomustada paljude ametite ja tegevusvaldkondadega. Meie kaasautor Iiris Viirpalu kohtus Eesti humanitaariat mõjutanud ja ka päevakajalistel-poliitilistel teemadel sõnaka kirjaniku-akadeemikuga, et arutleda mis seisus on eesti kirjandus, kultuur ja ühiskond laiemalt.

Alustame kirjandusest. Teie viimased ilmunud teosed on kirjutatud proosavormis, samas olete varem avaldanud ka luulekogusid. Kas ja kuidas on teie jaoks proosa ja luule ning kirjutamise mehhanismid erinevad?

Proosa on mulle ikkagi esmajoones selleks, et jutustada lugu, ehkki on väga tähtis, kuidas see toimub. Luule seevastu on kirjandusliik, kus saab olla eneseväljenduses võimalikult vaba ja testida keele kui eneseväljendusvahendi piire. Luuletajad on alati olnud keelelised anarhistid, kes oma kujundiloomes katsetavad. Proosa teeb huvitavaks polüfoonia, sest seal on erinevad tegelased, erinevad inimesed – loomulikult igas tegelases on ka midagi autorist –, aga proosatekst ei toimi sellise sisemise pingeväljata, mis autorist nii-öelda üle sõidab. Muidugi, ka luule on polüfooniline, aga teisiti. Luules toimib polüfoonia teisel tasandil, kus erinevad mõtted ja tunded omavahel heitlevad. Luule ja proosa on niisiis erinevate seisundite ja mõtete jaoks: on asju, mida saab väljendada ainult luules, ja teisi, mille jaoks proosa on parem.

Nii et sisu tingib vormi?

Sisu tingib alati vormi, jah.

Eesti kirjandusmaastikul on väljendatud igatsust n-ö suure eesti romaani järele, kus on samuti erinevad hääled, erinevad ajastud ning mis jutustaks eesti ühiskonnast, inimestest, kultuurist. Kuidas sellega suhestute?

Minu eelviimane romaan “Kell ja haamer” oligi tegelikult katse umbes sellist romaani kirjutada. Seal on 19. sajandist kuni tänapäevani mitmeid tegevusliine, mis ka läbi ajastute üksteist mõjutavad. Siiski, kui kriitikud hakkavad seletama, et nüüd oleks vaja seda või toda, siis kirjanikud ei peaks sellest tingimata välja tegema. See on nagu sotsiaalne tellimustöö ja mõni võib-olla mõtlebki, et “ahhaa, seda oodatakse, ma siis proovin”, kuigi see tal tegelikult sees ei pakitse. Ja tulemus on alati kahvatum, kui hakatakse tellimustöid tegema.

Liigume laiemale tasandile: kultuuriteadused ja kultuuriteooria, millest annate tudengitele ka loenguid. Miks on tänapäeva inimesele vaja sügavamaid teadmisei kultuurist? Lisaks sellele, et ta loeb, käib aeg-ajalt kinos, tegeleb nende igapäevapraktikatega, mis samuti kultuuri loovad.

Mina mõistan kultuuri nii, et selle moodustavad kõik maailmamõtestamise viisid. Me ju ei saa elada maailmas ilma oma ümbrust ja seal toimuvat mõtestamata. Ja inimesel on kasulik aru saada, kuidas see käib. Näiteks, et aru saada, millal sind üritatakse mõjutada, millal loed lehest uudist, aga millal sisuturundust. Vahetegemiseks on vaja teatavat teadlikkuse astet. Kuna praeguses maailmas on info ülevool nii suur, et infokanalid peavad meie tähelepanu pärast võistlema, on infovood muutunud veelgi intensiivsemaks. Me kõik oleme infovoogude märklauad. Isegi selleks, et aru saada, mida teada ja mida ei pea teadma, on vaja kultuuri loogikas orienteeruda. 

Paljud poliitilised protsessid, mis praegu toimuvad, on ka tegelikult kultuurilise algupäraga. Hirmud, unistused – need on ju kultuurilised, need on tähendused. Kui saame aru, kuidas hirmud tekivad või kuidas meile unistusi maha müüakse, siis aitab see meil paremini orienteeruda ka poliitilisel väljal.

See justkui vastab ka mu järgmisele küsimusele ühiskonna hetkeseisust. Kas saan õigesti aru, et teie jaoks on tänased lõhed pigem arusaamadel ja väärtustel põhinevad, mitte niivõrd kultuurile loomulik tsüklilisus ja tendents, et aeg-ajalt astuvadki esile populistlikud jõud? Või on need mõlemat?

Pigem mõlemat. Kui vaadata maailma ajalugu laiemalt, siis igasugusele entusiastlikule avanemisele ja kiirele hüppele järgneb reaktsioon, teatav tagasilangus. Näiteks kui majandus ümber korraldub, siis tekib paljudel inimestel lootus, et ka nemad saavad kiiresti rikkaks, sest mõned ju said. Kui aga paratamatult selgub, et ei saa, sest kõik ei saagi korraga kohe rikkaks saada, tekib pettumus ja see võib väljenduda poliitilises vastuseisus neile jõududele, mis on muutused algatanud.

Või teine näide: kui toimub kiire tehnoloogiline innovatsioon, siis osad suudavad sellega kaasa minna, osade jaoks on see häiriv. Näiteks mulle meeldib küll, et paberimajandus on liikunud digitaalsesse vormi. Aga ma kujutan, et on ka inimesi, kel on keeruline õppida näiteks digiallkirja andma, ja see frustratsioon võib ka kanaliseeruda poliitilisse protesti – et parem olgu jälle nii nagu varem. Üldiselt on see protsess kolmeastmeline: kõigepealt kiired muutused, seejärel vastureaktsioon ja lõpuks tasakaalupunkti leidmine. 

Ehk siis Eesti konteksti võime vaadata kui siirdeühiskonda ja liikumist teljel, kus läbiti ulatuslikud sotsiaal-majanduslikud, tehnoloogilised ja väärtuspõhised muutused – perioodi, mil on tekkinud reaktsioon eelnevale?

Jah, paradoksaalselt võib öelda, et mõnede poliitikute praegune katse Eestit sissepoole pöörata on hoopis Eesti väga suure avatuse tunnus. Sest kui Eestisse jõuavad tendentsid mujalt maailmast väga kiiresti, siis ka niisugune populistlik faktidejärgne konservatiivsus on ju meile sisse toodud. Tegelikult siin polegi konservatiivsusega midagi pistmist. Konservatism on iseenesest austusväärne ideoloogiline hoiak. Kuigi mulle see omane pole, saan mõistliku konservatiiviga kenasti jutule.

Aga see, mis meil Eestis praegu konservatismi nime all käibib, on midagi sarnast Johnsoni ja tema pooldajate ideoloogiaga Suurbritannias või Trumpi ja tema järgijate maailmapildiga USA-s. Või võrreldav Brasiilia presidendi Bolsonaroga, kes ÜRO assamblee kohtumisel teatab tõsimeeli kõnepuldist, et Amazonase tulekahjud on tema vastu tehtava kampaania osa. Nüüd siis on USA kongress alustanud Trumpi tagandamisprotsessi, Suurbritannia ülemkohus otsustas, et Johnson on rikkunud seadusi parlamenti kinni pannes ja nii edasi, nii et näib, et kuigi rahva hoiakuid need arengud muuta ei pruugi, on vähemasti institutsioonid aru saanud, et nad on populismi tõttu ohtu sattunud. Institutsioonid leiavad end olukorrast, kus tuleb hoida korda, millele Lääne tsivilisatsioon on aastasadu tuginenud, ja see on konservatism – institutsioonide hoidmine, mitte neile pähe istumine, nagu mõned “konservatiivid” on teinud.

Eesti eripära on see, et meil on tulnud väga kiiresti teha läbi protsessid, mis mujal on võtnud aastakümneid. Nagu muidu kahetunnine film, mis on rutuga mõne minutiga läbi keritud. Siis jäävad samuti paljud asjad tähele panemata.

Mis on kultuuriinimeste roll perioodidel, kus ühiskonnas on konfliktid, nii väärtuspõhised kui ka poliitilised, ning tavakodanikul on segadus, mida uskuda? Kas nad peaksid juhtima tähelepanu üldinimlikkusele, väärtustele?

Jah ja seda ka aeg-ajalt tehakse. Aga siin on veel üks moment: see, kui keegi on väga hea ühes asjas, ei tähenda, et ta on väga hea kõiges. Võib ka juhtuda, et kui keegi, kes on näiteks suurepärane dirigent, võtab sõna ühiskondlikel teemadel, ei ole ta arvamus tingimata kaalukam. 

Minu sisetunne ütleb, et kui meil on info üleküllus ja me ei suuda kõike läbi hammustada või läbi töödelda, on kõige mõistlikum usaldada eksperte – inimesi, kes on pühendanud aastakümneid vastava teemaga tegelemisele.

See ei tähenda, et eksperdid ei pruugiks eksida, sest neidki ohustab alati nii-öelda professionaalne kretinism: inimene on harjunud probleeme teatud viisidel vaatlema ning kui järsku toimub tohutu muudatus, ei suuda ta sellest tingimata aru saada. Ekspertide spetsialiseerumine on teine probleem: spetsialist, kes väga hästi tunneb keskkonna problemaatikat, ei pruugi osata seda väga hästi seostada sotsiaalsete küsimustega.

Võtkem näiteks Ida-Virumaa, kus on korraga väga teravad nii ökoloogilised kui ka sotsiaalsed probleemid. Inimesed, kel on erinevad ekspertteadmised, peaksid suutma need ühe laua taha tuua, aga võib ka juhtuda, et ühed eksperdid pakuvad välja võimaluse leevendada ökoprobleemi sotsiaalsete kaotuste hinnaga, teised vastupidi. Niisiis, ohtusid on, aga paremat varianti kui ekspertteadmistele toetumine siiski ei leidu.

Kas eesti kultuur on täna elujõuline? Mille järgi me saame üldse hinnata kultuuri elujõulisust?

Päris üheselt sellele vastata ei saa, sest kultuuril on mitmesuguseid pooluseid ja jooni. Ühelt poolt on eesti kultuur äärmiselt elujõuline, mida näitab tema suur edukus üle oma piiride. Pean siin silmas kõrgkultuuri, nähtusi nagu NO99 või eesti muusika aastakümneid kestnud võidukäiku, mis ei tugine enam Arvo Pärdi Põhjanaela-taolisele üksikule isikule. Meil on ka väga hea muusikaharidus, tehnoloogiline kultuur, väga hästi läheb kirjandusel, kaasaegsel kunstil ja nii edasi. Meil puudub võrdlusmoment: kui Eesti oleks ka 70ndatel aastatel vaba olnud, kas oleks meil ka siis olnud samasugune edu. On muidugi põhjust arvata, et oleks, et näiteks kunstis oleksid Tõnis Vint, Raul Meel ja Leonhard Lapin samamoodi rahvusvaheliselt edukad. 

Hoopis teine küsimus on aga nn kõrgkultuuri ja nn keskmise Eesti kultuuritarbija suhe (kuigi mulle ei meeldi need terminid). Tavainimese ja kultuuri tippude vahele on kujunenud lõhe. Enamik inimesi eelistab vaatama minna “Klassikokkutulekut”, mitte Sulev Keeduse või Veiko Õunpuu filme. Hea küll, need on ka väga nõudlikud filmid, mis polegi mõeldud kõnetama laia publikut. Aga samas on meil ka suur hulk teoseid, mis võiksid küll kõnetada laiemat publikut, aga laiem publik tahab lihtsamat, meelelahutuslikku. See on mõneti meie praeguse elukorralduse tagajärg: töö võtab inimeselt nii palju kui vähegi võimalik ning nõudlikumad tekstid ja teosed, mis eeldavad energia kulutamist nendega kontakti otsimisel, jäävad riiulile, sest inimestel lihtsalt pole seda energiat ja aega, mida nad vajavad. Ehkki väga hea film või raamat võivad sind mitmekordselt laadida. Tean seda omast käest: teinekord mõne kolleegi romaan ootab riiulil tükk aega, aga väsinuna koju jõudes hakkan hoopis Netflixist seriaali vaatama.

Ja muidugi valgustab ka turumehhanismide toime alati välja kõik selle, mida on võimalik laiemalt müüa. Me näeme kogu aeg, et on bestsellerite nimekirjad. Need meeldivad paljudele, ehk meeldivad ka mulle, mõtleb lugeja. Aga siiski on tore, et näiteks Tõnu Õnnepalu nõudlikud tekstid satuvad ka nendesse nimekirjadesse ja püsivad seal. Kriitika seevastu on muutunud põhiliselt sisututvustuseks. Muidugi, inimese perspektiivist on see kasulik: ta saab teha informeerituma valiku, kas osta näiteks teatripilet või raamat, sest mõlemad ei tule välja. Paljud inimesed, kes ju muidu tunneksid suuremat huvi teatri ja kirjanduse vastu, ei saa endale kõike seda lubada.

Kui nüüd aga rääkida probleemidest, mis eesti kultuuril tänapäeval on, siis seesama turuloogika võimendab ka kõvasti ingliskeelset kultuuri. Meil on põhiliselt ingliskeelne internet. Nooremal põlvkonnal ongi nende keelelises ruumis proportsionaalselt rohkem inglise keelt. Ka muukeelsed raamatud on sageli odavamad. Kogu visuaalkultuur – filmid ja sarjad – tulevad samuti põhiliselt läbi inglise keele.

Suurim oht eesti kultuurile on eestlased ise: kui loobutakse huvitavast ja väärtuslikust osast eesti kultuurist, asendatakse see (tihti teisejärgulise) muukeelse kultuuriga, siis kuivab eestikeelse kultuuri eluruum kokku.

Mõni arvab, et miks siis mitte produtseerida rohkem omakeelset meelelahutuslikumat kultuuri, ja midagi selles idees on. Aga mul on alati olnud tunne, et latt tuleb asetada natuke kõrgemale kui sinna, kuhu inimene ilma raskusteta ise nagunii ulataks. Samas mitte nii kõrgele, et ta üldse loobuks hüppamast.

Kultuur on muidugi alati seotud sotsiaal-majandusliku külje ja tarbimisega. Aga kuidas on konservatiivsuse kui reaktsiooniga olukordadele või valdkondadele, kus teisest kultuurist võetakse üle kombeid, tekste, ilma et neid eesti kultuuri tõlgitakse? Siis ilmnevad konfliktid alates sellest, kuidas inimestes tekitab segadust ingliskeelsete õppekavade avamine, lõpetades murega, et lapsed ei jookse enam mardi- ja kadrisanti, vaid tähistatakse halloween’i.

Konservatiivsuse kui ideoloogia põhiline mõte on see, et ehkki muutus on paratamatu, tuleks muuta nii vähe kui vajalik ja võimalik. Et läbi muutuse ei häviks oluline, mis tuleks alles hoida.

See on ju seotud ka kultuurimälu ja -pärandi hoidmisega?

Just. Kui vaadata konservatiivsuse ajalugu nii meil kui mujal, siis tihti on konservatiivid otsinud neid punkte või valdkondi ühiskonnas, kus muutus arvatavasti tuleb. Ja et sellest ei tekiks suuremat murrangut, tuleb sellele kohe leida lahendus. Tõsine konservatiiv, kes maailma arenguga kursis, oleks pidanud tingimata toetama kooseluseadust. See oleks võtnud probleemi päevakorrast maha. Arvan, et 10–15 aasta pärast on Eestis samasooliste abielud seadustatud lihtsalt seetõttu, et probleem on endiselt lahendamata ja surve muutub järjest tugevamaks.

Siin on ka tähenduste ja väärtuste küsimus, kuidas kultuuris abielu mõistame.

Jah, niinimetatud traditsiooniline abielu on ju tegelikult lühikese ajalooga. Varem pandi inimesi sageli paari ilma nende endi tahtmist küsimata, samuti oli probleemiks koduvägivald, mis pole tänapäevani Eestiski kadunud. Nii et ei saa öelda, et traditsioonilise abieluga kõik korras oleks. 

Aga jah, me kõik hoiame mingil määral oma jätkuvust. Midagi muutub meis kogu aeg, aga midagi jääb samaks. Konservatiiv peaks vastanduma eeskätt radikaalsele muutusele, mida ta peab muutuseks muutuse pärast. Igasugusele muutusele vastandumine oleks ju lihtsalt rumal, sest maailma pidev muutumine on paratamatu. Kus lõpeb paratamatus ja algavad valikud ning millised põhimõtted peaksid neid valikuid juhtima – see peakski olema konservatiivide ja liberaalide debati teema.

Siin on ka avatud kultuuri paradoksiks nimetatud aspekt. Avatud kultuuridel õnnestub oma mälu säilitamine paremini kui suletutel. Avatud kultuur suudab ise kontorollida suhtlust välismaailmaga ning võtab ideaalis omaks just need mõjud ja nähtused, mis tema struktuuriga sobivad. Suletud kultuur, mis mingeid uuendusi ei taha, tekitab olukorra, kus järgmine põlvkond võib öelda, et see kultuur ei sobi nende vajadustega, ei vasta nende küsimustele. Praeguse infovoogude ja -liikumise kontekstis saabki suletud kultuuri säilitada ainult maniakaalse ideoloogia abiga, nagu Põhja-Koreas, aga see ei tööta.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (27)