“Millal me siis sinuga kokku saame?” küsisin oma tuttavalt, kellega juba pea aasta aega planeerime matkaleminekut. “Ehk siis, kui see eluorjus ükskord lõpeb!” vastas ta tuntava ohkega. “Mis see “eluorjus” on?” küsisin arusaamatuses. “Olen end igale poole üle lubanud ega ole osanud öelda “ei” ning vaevlen iseolemise puuduses!” ütles ta. Jäin ta vastuse üle pikemalt mõtlema. Sest ei-ütlemine on oluline teema.
Olen seda elus ennegi kohanud, et inimesed on iseendas rahulolematud just seepärast, et nad on end “üle lubanud” ning ei-ütlemine tundub võimatu. Selline kimbatus vaevab tihtilugu just inimesi, kes on alati “head”. Nad tulevad kõigile vastu, nad võivad isegi enda sisetundele vastu minna, nad on väga tegusad, neid jätkub kõigile ja igale poole, kuni ühe hetkeni, kus nad on läbipõlenud ja tühjad…