Hedvig Hanson: oskusest öelda “Ei!”

Foto: Mattia Ascenzo/Unslpash.com

“Millal me siis sinuga kokku saame?” küsisin oma tuttavalt, kellega juba pea aasta aega planeerime matkaleminekut. “Ehk siis, kui see eluorjus ükskord lõpeb!” vastas ta tuntava ohkega. “Mis see “eluorjus” on?” küsisin arusaamatuses. “Olen end igale poole üle lubanud ega ole osanud öelda “ei” ning vaevlen iseolemise puuduses!” ütles ta. Jäin ta vastuse üle pikemalt mõtlema. Sest ei-ütlemine on oluline teema.

Olen seda elus ennegi kohanud, et inimesed on iseendas rahulolematud just seepärast, et nad on end “üle lubanud” ning ei-ütlemine tundub võimatu. Selline kimbatus vaevab tihtilugu just inimesi, kes on alati “head”. Nad tulevad kõigile vastu, nad võivad isegi enda sisetundele vastu minna, nad on väga tegusad, neid jätkub kõigile ja igale poole, kuni ühe hetkeni, kus nad on läbipõlenud ja tühjad…

Ja nõnda ilmneb, et nad pole olnud head iseenda vastu, mis oleks kõige olulisem. Et oleks üldse miskit anda. Milline vastuolu!

Taolisel ei-ütlemise kartusel võib olla mitmeid tegureid. Esiteks: ennastandev loomus. On muidugi kaunis, kui me suudame teisi aidata, vastu tulla, kui on võimalik, ent kui see saab su elu sisuks, kaotades iseend, on miskit tasakaalust väljas.

Teiseks: kasvatus. Eeskuju meie kodust on määrav ja võib olla niisamuti pluss- kui ka miinusmärgiga. Kui oleme näinud ennastsalgavat ema, kes kõik teiste eest ära teeks, siis on selleski eeskujus oma ohud. Pahatihti on teiste teenimine ka miskitmoodi põgenemine, enesetõestus, et ei peaks iseenda sisemaailmaga tegelema. Sest see on kõige raskem ülesanne. Ennast teistele kaotades oleme aga ühel päeval küsimuse ees: kes ma ise olen? Keda ma teenin? Kas see teenimine on alati olnud vajalik? Ja kõige tähtsam küsimus: kas ma tegelikult olengi teeninud head eesmärki? Veidi isepäisust vanemana õpetab ka lapsi iseseisvusele, mis on eluks nii vajalik.

Ei-ütlemine ei pea tähendama ülbust.

Ma ei näe põhjust, miks inimene peaks ütlema “jah” olukorras, mis talle ei sobi. Miks ta peab nõustuma, kui tegelikkuses ta ei ole nõus, rahul… Selle taga võib olla madal enesehinnang. Vajadus meeldida.

Püüd meeldida iseendale läbi selle, et näiliselt meelditakse paljudele. See on omamoodi äraspidine enesekesksus, millel ei näi olevat head tulemust. Sest mis kasu on headusest, mis on läbipõlenud?

Ei-ütlemise hirm võib olla ka seotud hirmuga, et äkki enam ei pakutagi. Sellist hirmu väljendas üks väga tegus muusik.

Ta võtab kõik tööpakkumised vastu. Vaevalt et tal on tööst vaba õhtut, nii “pedaal põhjas” sõidab ta, ent samas on mees närviline ja väsinud; arvan, et nõnda pole enam rõõmu enam sest tööst ning lõpuks kannatab kvaliteetki. Ja ühel hetkel ütleb tervis üles, nii füüsiline kui ka vaimne. Tean edukat näitlejat, kes uinub igal ööl vaid unerohu abil.

Olete kuulnud midagi “naeratavast depresssioonist?” Kahepalgeline nähtus. Väliselt ollakse edukas, seesmiselt rebestunud. Ei suudeta, ei juleta “Ei!” öelda.

Üks oluline tegur mõistmaks inimeste “äraaetust” on veel tänapäevane välise edu vajadus, majanduslik surve. Meid kihutatakse pidevalt tagant. Me ei julge sest orav-rattas-olemisest maha astuda – “äkki ei pakutagi enam!?”

Kusjuures, see pole päris alusetu hirm. Olin oma välise edu tipus, mul oli kaks rahvusvahelist plaati ja uksed avanemas suurde maailma… kui 28-aastaselt otsustasin kolida maale, pühenduda aeglasemale elule, perele. Tööd ja tähelepanu jäi selgelt vähemaks. Ja järjest vähemaks, mida valivam ma töö suhtes olin!

Ma ütlesin “Ei!” rohkem kui “Jah!”. Samas ütlesin ma “jah” sellele, mis mu hinge puudutas, arendas. Ja olin õnnelikum, enesega rahulolevam, kuigi pidin materiaalses mõttes edaspidi säästma. Säästes end säästad ka raha! Tahes tahtmata.

Minu äratundmine on see, et iseendaga tasakaalus olemiseks on kindlasti vaja süvenemist, pühendumist. Et saaksid jutustada oma lugu, et jõuaksid selgusele, mis on see sinu sõnum, sinu tee. Selleks tuleb õppida “ei” ütlema, kartmatult.

Üks edasipüüdlikumaid ning austatumaid kitarriste Eestis, mu hea tuttav, Oleg Pissarenko, kes vägagi kangekaelselt ajab oma rida, ei kirjuta alla millelegi muule kui oma muusikale. Ta ei tee muusikat raha pärast, vaid missioonist, ta ei esine igal pool ja kõigiga, ei jookse ühelt rahateenimiselt teisele. Oleg on supernäide ei-ütlemise kunstis. Ta on paljude meelest põikpäine ning samas on temas humaansust küllaga. Mitmekülgne looja!

Austades ennast, austad ka teisi. Selliseid on üksikuid. Ma räägin ikka muusikutest, sest see ringkond on mulle tuttav.

Ei-ütlemine tööalaselt avaldab su väärtushinnangud ning nõnda ei lase sa endale liiga teha ja samas, olles aus, on see ka austuse väljendus teiste suhtes. Hetkelised ebakõlad võivad olla hoopiski arenguvõimalusteks ning neid ei tohiks peljata. Teisisõnu, ka tülitsemist ei tohiks karta, sest just tülides võiksime me üksteist paremini tundma õppida, avatud kaartidega mängida.

Ka lähisuhetes tuleb õppida enesekehtestamist.

Elu on džungel! Mitte keegi ei ole õnnelik suhetes, kus tuntakse, et sinust justkui sõidatakse üle. Vahel juhtub aga nii, et kui teinepool on passiivne või kõigega leppiv, hakkab see iseenesest juhtuma. “Ülesõitja” ei pruugi seda teha pahatahtlikkusest, vaid ta lihtsalt võtab ohjad üle. Otsustab ise, määrab ise. Teine kogu aeg nõustub, tuleb kaasa ja tundub, et ehk siis nõnda sobibki! Kuni ühe plahvatusehetkeni, kus “ülesõidetu” tunneb, et ta on end täielikult kaotanud ning et tema suhtes ollakse ülekohtune, mittearvestav, mittemõistev. Aga lumepall hakkas veerema esimesest korrast, kui “ohver” jättis ütlemata: “Ei, mulle see ei sobi!” Olen selliseid juhtumeid kuulnud küll ja küll. Kannatatakse aastaid ja siis ühel hetkel, kui kannatuste karikas on ammu üle ääre, võib asi nii hapuks minna, et otsustav pool saab kuulda kõiki süüdistusi, mis ajaga tema vastu on kuhjunud. Selline ei ole terve suhtlus.

Terve suhtlus on austav.

Austus tähendab niisiis ka julgust olla aus.

Omalt poolt võin öelda, et nüüd olen hakanud inimestele kohe tutvuse alguses ütlema: “Ära karda olla minuga aus. Ma hindan seda üle kõige.” Nõnda saab õigel ajal asju korrigeerida, sest selge see, et me ei taju tihti teise inimese hingeseisundeid – ning ka sõnad, tihtipeale laseme me kõik need oma (valu)filtritest läbi ja nõnda on täit tõde raske püüda. Kui aga tahta, on see ausas, avameelses suhtluses võimalik. Ja ilus koos oma valukohtadega.

Kui su enda selgroog on paigas, ei ole ei ei-ütlemine ega ka ei-kuulmine teistelt sulle raske. Siis pole see solvav, kui mõistad, et kui teine jääb endale kindlaks, ei ole see tingimata sinu vastu suunatud otsus. Vastupidi, see annab sulle selge vastuse ja võimaluse otsida sobivamat lahendit. Minna edasi.

Kuulsin oma tuttavalt, et ta ema tõstis alles 80-aastaselt, peale keerulist operatsiooni ja sellest taastumist oma pead ning ütles edaspidi mehele, keda ta oli eluaeg teenindanud: “Sa saad sellega ka ise hakkama!” Terve eluaeg enesekehtestamiseks julgust koguda, see on liiga pikk aeg!

Tänapäeval on isepäisust nähtavasti rohkem kui varem. Aga isepäisus võib olla ka midagi, mis pöördub su enda vastu, kui seda saab liiast. Sa jääd üksi, sinust pöördutakse ära kui jäisest egoistist.

See tähendab, et ka isepäisus peaks olema mõõdukas ning teadlik. Selge see, et me ei saa olla jäigalt ja enesekeskselt isepäised ja mitte hoolida teistest. Aga me peame leidma, ära tundma need inimesed, võimalused, pakkumised või abipalved, mis avardaksid meid, tõstaksid ülespoole, mis ei teeniks vaid meie ego huve, vaid oleksid puhastavad.

Nende äratundmine nõuab aga tööd iseendaga. Et meie ei-d ning jaa-d oleksid tasakaalus. Või õigemini, et meie “ei” oleks veendunud ning jaatav, positiivne ning meie “jaa” ei oleks tegelikkuses, sisemiselt tundes “ei”. Nõnda saaksime olla ausad enese ja kogu maailma suhtes.

Tõsi, elus ja inimsuhetes ei saa alati olla kõik lihtviisiline, nii nagu võib olla raske otsustada, kas öelda “ei” või “jah”, sest sinus on kõhklus – kumb valik oleks õigem. See otsustamine kuulub juba filosoofia ja ehk isegi eksistentsialismi valdkonda ning võib osutuda lahendamatult keeruliseks.

Vahel võib ühest jaatusest või eitusest muutuda kogu su elu!

Igal valikul ongi plussid-miinused, mis omakorda võivad ajas muutuda, muunduda. Näitena võib tuua romantilise abielutõotuse, kus öeldakse veendunult “jah” ning lubatakse hoida ja toetada teineteist ka hädas ja haiguses, aga kui siis ühel päeval, mis pole enam mesinädalate õndsusest nõretav, see häda ja haigus saabuvadki, ilmneb, et ehk sa ei saa selle antud “jah”-iga enam hakkama… Murtud lubadused on valusad mõlemale poolele, kogemus tehtud otsusest ning vastutusetunne võivadki meid hätta jätta, aga ikkagi ei tuleks karta. Sest elus ongi palju ettemääramatust ning kõike ei saa me kahjuks või õnneks ette näha. Siiski, ma usun, et enesekindlus aitab meid pigem edasi, ka läbi eksimuste. Kartlik jääbki toppama.

Ka lapsevanemana tuleb meil teadlikult kasvada. Armastus päästab maailma ja lapsed vajavad armastust, aga see ei tähenda, et me ei kehtesta piire. Vastupidi. Armastus on vastutus. Ideaalis anname lastele parima eeskuju inimsuhetest, eks!

Kasvatan kahte poega ja nende arengud murdeeas annavad küllalt võimalusi konarusteks suhetes emaga. Ei-ütlemine on vastastikune. Teismeline ütleb tihti vanematele “Ei!”, mis iganes moel, kas endassesulgumise, ignoreerimise või vastupidi, ustepaugutamise ja vängemate sõnadega esinemisega. Mul tuleb ka üha selgemini väljendada omakorda enda “ei-d!”: “Siit jookseb piir, sa ei käitu minuga nii. Kuni me elame koos, pead arvestama ka teise inimesega.” Umbes sellised laused igapäevasest kasvatusest. Lapsevanema iseenda kasvatamine peab käima koos laste kasvatamisega ja lõpuks ei teagi, kes keda rohkem õpetab.

Viimasel ajal praktiseerin ma ei-ütlemist iseenda negatiivsetele korduvmõtetele. Iga tundlik inimene võib jõuda arusaamisele, et kõik ei ole elus positiivne ning kriitiline meel aitab meil mõnes mõttes ellu jääda. Ent kui kriitilistest mõtetest saab su elu sisu ning sa arvad, et maailm on üks hädaorg ning kõik inimesed on nõmedad ja peaksid välja surema!, siis teed karuteene iseendale, ei kellelegi muule. Tõsi, su lähedastele on see ka kurnav. Niisiis peame õppima elama, talitsedes neid kappavaid destruktiivseid sundmõtteid. Ja ma harjutan seda: kui tunnen ära, et ah nii, seda mõtet olen ma juba korduvalt mõelnud, mind pole see kuhugi viinud, siis ma ütlen “ei” iseendale ning püüan mõtte suunda muuta. Õigupoolest kujutan ma ette lausa üht punast stoppmärki. Ning annan teed paremale minevatele mõtetele.

Ühe näite ei-ütlemisest tooksin veel, samuti mu oma elust. See on ümberveenmisest, kui inimene ütleb ei.

“Ei” võime öelda ka mitte otsustusest, et meile miski ei sobi, vaid vastutusest. Nii näiteks meenub mulle, kuis leppisin kokku pianist Kristjan Randaluga salvestuseaja ja toona ma veel õieti ei tundnudki teda. Ma tundsin lausa aukartust tema sirgjoonelisuse ees.

Mul lapsed olid siis väikesed ning hakkasin kõhklema, kas ikkagi suudan muusikat teha – peale teise lapse sündi olin kogu aeg väsinud, kuigi igatsus muusikast oli. Ometi helistasin ma Kristjanile ja ütlesin, et ikkagi jätame ära, et ma pole valmis. Ta vastas mulle telefonis väga enesekindlalt, et mis, ei ole siin midagi, me teeme selle ära! Ning ta suutis mind ümber veenda! Mulle tundus, et ta uskus minusse ja see oli hea tunne, mille eest olin väga tänulik – selles koostöös sündis üks mu kauneimaid plaate, “Kohtmistund”.

Ümberveenmisega võib minna nii ja naa. Kui tajud, et selleks on ruumi, võib seda proovida, kui teine inimene vajab väikest tuge, et otsustada, ning tema “Ei!” pole nii range. Ning kui sa ei suru teist inimest oma isiksusega alla… Aga alati on tarvis see ära tunnetada, kui palju teist painutada, et see painutatud vibu sulle ühel hetkel – plaksti! – vastu vahtimist ei löö, nii nagu eespool allasurutusest rääkisin.

Eks inimsuhted on natuke nagu rabas käimine. Pead oskama leida kohti, kuhu ühtlasel sammul astuda, käima vetruvalt, resoneerudes maapinnaga ning võimalikke laukaid vältima! Vajumise võimalus on suur! Peab olema julgust ja oskust. Tahtmist muidugi ka tundmatu pinnase olemust mõista.

Aga et mitte ülekantud tähendustega üle ujutada ning teemas laiali valguda, võtaksin selle loo kokku inspireeriva tsitaadiga George Bernard Shaw’lt, mida hiljuti lugesin ja mis minu arvates siia ka sobib: “Elu mõte pole mitte enda leidmine, vaid enda loomine”.

Ma mõistan seda nii, et leidmine oleks justkui lõpp-punkt, aga arvestades kõige muutlikkust, peame end ka ikka-jälle uuesti looma…

Meil on iga päev see võimalus. End uuesti luua. Et me ei peaks iial tundma ei teistele meeldida tahtmises ega välise, materiaalse edu painel, ega ka kartuses millestki ilma jääda seda kurnavat “eluorjust” ning et meil jääks alati aega ning vaimustust teha asju, mis me hingele kosutust toovad. Et me julgeks otsustada ja öelda “ei!”, kui hetkel on see kindel äratundmine, et olla aus. Et mitte minna vastuollu endaga ega petta teist.

Ainult läbi aususe saamegi luua end ning ümbritsevat paremaks.

Ning ma loodan oma tuttavaga, kellest loo alguses juttu oli, minna peagi ühele sügisvärvidest rõkkavale matkale. Näiteks rabasse!

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (56)