Hedvig Hanson: aitab, sel aastal peenraid ei tee!

Igal sügisel mõtlen ma, et ei, nüüd aitab sellest põllumajandusest, kaevamisest, umbrohu kitkumisest. Elan lihtsalt maal nagu loomeinimene, naudin vaikust, linnulaulu ja kui, siis ehk istutan mõned suvelilled.

Terve pika pimeda talve tunnen, et mu otsus on kindel – kõik läheb muru, see tähendab umbrohu alla, mis olen siiani rajanud. Et aitab! Kartulit, porgandit, hernest, maasikaid – kõike saab ju turult osta, ei pea ju ise rügama.

Veel aprilliski pole ma otsust muutnud. Liiatigi, kui sajab lund ja puhub vali tuul. Aga siis tuleb ikka see päikseline päev, õigemini hommik, kui kuuled eneses taas seda mulla kutset. Näpud hakkavad sügelema. Vaatan klaveriklahvide poole, äkki tahavad mängida? Ei, nad tahavad tunda musta mulla puudutust!

Ja nii järgned sellele kutsele, võtad jälle labida ja lähed peenraid kaevama. Mõtled, et teed natuke. Aga siis teed rohkem. Ja kui külamees-muusik-filosoof Jaak Tuksam helistab ja küsib, et kas mul sitta on vaja, kõhklen ikka veel ja küsin vastu, et mis sitt on ja kas on hea ja üleüldse ma ei tea, kuipalju sel aastal peenraid teen…

“Om hää, lambasitt, aastaid laudas seisnud!”, saan vastuse.

“No too sis, ku om hää!”

Järgmises episoodis laotan ma juba kaevatud peenardesse hääd, aastaid laagerdunud, heintega segunenud sõnnikut ja mõtlen ühele oma lemmiktsitaadile Lennart Merilt: “Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis”. Usun, et see on just põllumeeste jaoks eriti tabav võrdlus. Elus on ju ka nii, kaua stabiilsena seisnud olukorras ei hakka nagu enam miski kasvama. Vaja on muutust, väetist, et asjad hakkaksid liikuma. Ajule on vaja teadvuse kiirendit nii nagu taimele sõnnikut.

Aias tegutsedes on suurepärane võimalus leida paraleele ka muu eluga, avastada seoseid ja isegi jõuda suuremate vastusteni. Võtame näiteks umbrohu. Kui tahad, et kultuur (sinus) saaks kasvada, pead viitsima selle umbrohuga tegeleda.

Niisiis kaevangi esimesed võililled labidaga. Need, mis juba maasikatele selga kasvanud, tuleb juurida välja ettevaatlikult, erilise võilillejuurijaga.

Vahel ma mõtlen, et Eesti rahvuslill võiks olla võilill, nii visa on ta. Isegi asfaldist on ta võimeline end välja ajama.

Ega ma võilillele vimma pea, las olla! Olen isegi korjanud tuhandeid võilillenutte, et neist siirupit keeta. Kuna räägitakse tema tohutust kasulikkusest, õnnestub vahel mõni leht ära närida. Närida juba tõesti saab kõike kasulikku – siin on naati, palju naati! Täna nägin, et karulauk on väljas, kohe saab nõgestest suppi.

Ammu enne mind on kaevama jõudnud mutt. Temal oma nägemused aiakujundusest, juba on ta tuhlanud mu tulbipeenardes ja käinud läbi terve mu aia. Oli aeg, kui pidasin temaga vihasemat võitlust. Küll proovisin mahedalt, kaevates ta käikudesse lavendlikuulikesi, siis proovisin erinevaid lõkse, kõige efektiivsemaks osutus ameerika lõks, mida kõik aednikud kiitsid. “Selle lõksuga püüdsin ma kinni üheksa mutti ja ühe vesiroti!”, kiitles üks aiamees turul.

Laenasin siis selle prooviks ja vinnastasin, järgmisel hommikul nägin mutti lõksus ja…kahju hakkas! Nüüd ma olen leplikum muti suhtes, vahel ma isegi kasutan tema kobestatud mulda. Mõned aastad tagasi kinkis mu elukaaslane mulle sünnipäevaks raamatu “Kuidas peletada mutte”. Vajalik teave, igatahes. Kui sina müttad aias ja muusikust elukaaslane annab soolokontserte, tuleb nende muttidega tegemist nii ja naa! Väike nali kõrvalepõikena, või siiski, ka näitena elu ja aianduse seostest?

Aiatöö on ikkagi teraapiline. Esiteks värske õhk, linnulaul, uusi mõtteid tuleb robinal ja samas teed midagi kasulikku. Taju, et oled loodusega üks, on toetav ja isegi suuremad probleemid tunduvad selle avara sinise taeva all olles väiksemad.

Ei, ma ei ole iial põllul üksi. Lisaks putukatele, vihmaussidele, mulla all kobistavale mutile on mu kaaslaseks kass Mirjam (kes ütles, et kassid ei ole lähedusest sõltuvad!), tavaliselt tuleb naabrihoovist seltsiks ka koer Kudi. Kutsun teda saksa lambataksiks, sest tal on hundikoera kere ja lühikesed jalad. Talle on selgeks tehtud, et ta võib meie hoovis käia, kui kiisut taga ei aja ja nii nad piidlevad teineteist ohutust kaugusest, koer on leppinud ning tegelenud oma instinktidega ses osas. Paituse ja ehk isegi jalutuskäigu nimel tasub pingutada. Kudi tuleb vargsi hiilides, nuusutab õhku, et kas ta võib ikka tulla. “Tule, tule,” ütlen, siis ta liputab saba ja ootab, kuni töötan. Vahepeal kutsub naabrinaine teda heleda häälega koju, koer vaatab minu poole, aga ei lähe. Eks kodus on oldud kah, külas vaheldusrikkam.

Nii, tänaseks aitab kaevamisest, kui selg hakkab tunda andma, tuleb teha vastupidiseid sirutusi ja lõpetada.

Vaatan oma tehtud töö üle ja olen rahul.

Nüüd võib korraks istuda, juua värsket nurmenukuteed. Koer mõistab, et lõpuks on tema aeg. Sätib end mu kõrvale ja ootab sügamist. Mõmiseb mõnust, samas kui mu kass vaatab meid kahtlevalt. Huvitav, kas loomad tunnevad armukadedust?

Mõtlen veel, mis ma sel aastal istutan, noh eks ikka herneid, porgandeid, isegi peeti võiks…kartulit ikka paar vagu ja maitsetaimi muidugi. Oh, unustasin ju kobestada rabarbereid! Uuesti kindad kätte, ja labidaga hääd sõnnikut laotama…

Kohe varsti saab esimest rabarbrikooki küpsetada! Omatehtud tööst suuremat rõõmu pole olemas. Eriti siis, kui see nõuab eneseületamist, veidi rassimist. Kui lisaks saagile oled lahenduse leidnud ka muudele küsimustele eneses, on kasu mitmekordne.

“Kudi, nüüd koju!”, annan naabrikoerale käskluse. Saba jalge vahel, pea maas, hakkab ta kodu poole vantsima. Vaatab veel tagasi, pilgus küsimus, et kas ma tõesti mõtlesin nii. “Koju, koju!” olen kindel. Ja ta läheb. Eks homme patsutan jälle ta turja. Minu kass on rahul ja lipsab koos minuga tuppa.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu teada saada, siis tema sel sügisel ilmunud raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. 

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (40)