Sellesuvises Londoni leitsakus konverentsil viibides silmasin Neville Symingtoni, psühhoanalüütikut, kelle raamat “Isiksuseks kasvamine psühhoanalüüsis” on kenasti eestindatud ja loetav. Hr Symington oli vanaks jäänud, väga vanaks. See pani mind mõtlema, mis on kasvamine, areng, hääbumine ja kuidas need saavad ühes inimeses koos eksisteerida.

Areng seondub mõistena ennekõike millegi uue omandamisega, olgu selleks väline (nt arenev keha) või siis sisemine (nt arenev mõistus) intellekt. See kõik ei ole veel sugugi piisav, et rääkida isiksusest, Inimesest suure algustähega. Praktikas tähistab inimeseks olemine oma soovide ja vajaduste piisavat rahuldamist, elades koos teiste inimestega ehk sotsiaalseis kooslusis. Neist primaarseim on pere, sealt edasi oma kogukond, rahvas, riik, lõpuks Maa tervikuna. Ja sealt võime tõmmata teise paralleeljoone: inimeseks olemist defineerib esmalt pere, kuhu laps sünnib, ning seejärel laiemalt ühiskond. Siinjuures peame leebelt tõdema, et maailmas on väga palju eri kultuure, mis väärtuseid ja piiranguid erinevalt defineerivad; perede tasandil on erisusi miljonites-miljardites. Olgu need siis laialt võttes raamid, milles arengut ja mitte-arengut avada püüan.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (67)