Pildilugu. Lembit Saarts “Kambja elektrijaam”

Kambja elektrijaam - Lembit Saarts.

See maal on Kambja kultuurimaja suure saali seinal, vasakul pool lava. Laenuks Ignatsi Jaagu ehk Kambja Koolilt.

Signatuuri all olev dateering on suuremas osas raami all peidus. Kuna Suure-Kambja kooliõpilaste ehitatud elektrijaam tegutses aastail 1955–1962, siis jäävad sõelale numbrite ülemist osa arvestades vaid 1955 ja 1957. Aga et 1955. aastal oli Lembit Saarts endiselt Kasahstanis vangilaagris, siis saab maali tegemise aasta olla vaid 1957.

1956. aastal sai Saarts vangilaagrist tulema ja asus elama oma vanemate koju Rebasel Kambja vallas.

Kunstiühingu Pallas liige ja Pallase suur asjatundja Enn Lillemets rääkis, et juttudest vanade sõpradega on tal meeles, et Ülo Sooster oli õhutanud Pallase tüdrukuid – Lüüdia Vallimäe-Marki ja Valve Janovit näiteks –, et nad läheksid maale ja ei jätaks Lempsi mitte rahule, vaid tooksid ta välja ses mõttes, et ta kunstitegemist unarusse ei jätaks.

Ülo tajus ohtu, kui ta ise juba Moskvas oli, et Lemps võibki kunstist kõrvale jääda. Ülo oli üldse kogu aeg hoolas, et kaaslased, poisid ja tüdrukud üldises surutises alla ei annaks ega kunstile truudust ei murraks.

Koos olid nad Pallasesse sõja-aastatel õppima asunud ja koos nad nõukogude-vastase meelsuse pärast 1949. aastal kinni võeti ja vangi pandi.

Ja siis järsku suureformaadiline rõõmsas meeleolus maal järgmisest suvest. Kergelt kühmus Suure-Kambja kooli direktor Jaan Aia (54), kooli hüdroelektrijaam ja sitsikleitides neidised.

Arvatavasti oli Jaan Aia see, kes Saartsilt maali tellis ja ilmselt ka töö eest maksis. Eks ta ju teadis Lembitut hästi. Too oli Sipe kooli poiss ja just Kambja valla Sipe kooli juht oli Jaan Aia olnud kuni 1944. aastani.

Lembit Saarts tuli kunstimaailma tagasi ja maalis oma nime suureks. Jaan Aia jätkas direktorina ja juhatas aastaid Kambja laulukoori. Seda kõige vanemat Eesti laulukoori aastast 1794.

Elektrijaam andis koolile ja mõnele teisele majale särtsu kuni 1962. aastani, kui jää tammi minema viis ja Suure-Kambjasse üleriigiline elektrivõrk jõudis.

Selliseid jõujaamasid oli Eestis pärast sõda palju. Kuid Jaan Aia jaam oli ilmselt ainus, mille ehitasid koolilapsed ise. Õpetajate ergutusel ja juhendamisel. Ojale, kuhu kohalik kolhoos vaatamata proovimisele ei suutnud hüdrojaama rajada.

Tookord tehti palju kunsti, mida tänapäeval määratleme kui sotsialistlikku realismi. See maal on teistsugune. Siin ei ole hoogu ega entusiasmi. Kuid on rahulikku jõudu. Koolimees Aia on lasknud Kambja inimeste energial tormata.

Nüüd on koolimajas valgus. Nüüd saab veel paremini õpetada. Ja seda on nad osanud Kambja kandis kogu aeg teha.

Kambja kultuurimajas teisel pool lava on veel üks maal: Enda Tuutma 1995. aastal maalitud töö, mis kujutab legendaarset kultuuriloolist sündmust. Bengt Forselius on viinud kaks oma seminari õpilast Stockholmi, et kuningale esitleda, kui andekad ja tublid on Eesti poisid. Need on Ignatsi Jaak ja Pakri Hansu Jüri. Aasta on 1686.

Forselius sai oma kooli pidada vaid 4 aastat (1884–88), kuna uppus tormisel Läänemerel. Kuid selle aja jooksul jõudis ta õpetada 160 noort inimest õpetajaks.

Pakri Hansu Jüri edasisest elust ei tea me midagi. Kuid Ignatsi Jaagust sai õpetaja. Kui Tsaari-Venemaa haridusametnikud 1720. aastal Kambjas Ignatsi Jaagu juures käisid, siis arvas mees, et tema juures on kirjutamist ja lugemist õppinud 500–600 poissi ja tüdrukut. Kuid see oli 21 aastat enne, kui Ignatsi Jaak ära suri.

Forseliuse seminari kasvandikud tegutsesid peamiselt Tartumaal ja mujal Lõuna-Eestist. Pole siis ka ime, et laulupidude algus on just siin. Ja pole ka ime, et endiselt tehakse selles kandis asju pigem ise, kui oodatakse valitsuse panust.

Aavo Kokk

Aavo Kokk

Aavo Kokk on ettevõtja ja vabamõtleja. Mees, kes elab Tallinnas ja Kanepi vallas ning kelle ema on Petserist ja isa Mõnistest. Loe artikleid (1)