Ott Lumi: visegradiseerumise perspektiivid

Foto: Creative Commons marfis75 Flickr

Eesti praktilises poliitikas on viimasel ajal üsna palju “ungarit”. “Helme tunnustas Orbani tegevust Euroopa Liidus”, “siseminister Mart Helme vestles Ungari kolleegi Sándor Pintériga rändekriisi teemal”, “Seeder ei toeta Fideszi väljaheitmist Euroopa Rahvaparteist” jne. Eesti välis- ja sisepoliitikas on üha rohkem Ungarit. Võiks küsida: ja mis siis? Võiks öelda, et Ungari teeb omamoodi “Soomet”, seades paika uut ja iseseisvat välispoliitilist kurssi. Ka Eestis leiab selle Ida-Euroopa “Brexiti” fänne paraku rohkelt. Aga vaatame asju laiemas perspektiivis.

Üheks antud arutluskäigu ajendiks oli Sirbis avaldatud Tõnis Saartsi lugu “Eesti mäss Lääne vastu” (20.09). See omakorda põhineb Ivan Kravtsevi ja Stephen Holmesi artiklil, kus üritatakse lahti mõtestada Ida-Euroopa riikide protesti tagamaid Lääne-Euroopa riikide poliitilise liini suhtes. Kravtsevi ja Holmesi põhitees oli nimelt see, et Ida-Euroopa protesti ja poliitilise suuna seieri kõrvalekalde peamine põhjus on ajendatud 30 aastat kestnud Lääne matkimise põhiskeemi kokkuvarisemisest.

See on huvitav tõdemus seetõttu, et 1990ndatel ja 2000ndate esimesel kümnendil oli nii Euroopas kui ka Ameerikas väga populaarne uurida Ida-Euroopa transformatsiooni ehk teed käsumajandusest turumajandusse, autoritaarsusest demokraatiasse. Tehti kõiksugu edetabeleid ja analüüsiti, miks on osad ühiskonnad sellel teel edukamad kui teised. Tees, mida Kravtsev ja Holmes oma artiklis esitavad, ei ole tegelikult midagi superuut. Sellel mõttesuunal on sügavad filosoofilised ja ka sotsioloogilised juured märksa varasemas ajas.

Filosoofilisemalt võttes on antud vaatenurk seotud raja sõltuvuse teooriaga (path dependency). Raja sõltuvus tähendab laias laastus seda, et ühiskondade püüd ennast reformida on küll poliitiliselt mõistetav, aga üldjoontes on sotsiaalsed süsteemid ikkagi niivõrd keerulised ja sügavalt juurdunud, et nende pööramine rajalt eemale on lõpuks ülikeeruline, et mitte öelda võimatu.

Eesti ja teised idanaabrid on ju viimased 30 aastat üritanud tõestada, et raja sõltuvuse teooria ei kehti – aga üha enam tundub, et “vamm” on endiselt majas.

Sotsioloogiliselt mõjuka ja Ida-Euroopal põhineva loogika pakkus üle 20 aasta tagasi saksa sotsioloog Claus Offe (1996), kes liigitas regiooni riigid ülemineku-mudeli põhiprintsiipide järgi kolme rühma. Igat gruppi domineeris omamoodi rajasõltuvus. Ta analüüsis üleminekut ühest režiimist teise 9 faktori põhjal: režiimi vahetuse kestus ja sügavus, üleminekuprotsessi mudel, ühtsuse säilimine transformatsiooniprotsessi käigus, riigi geostrateegiline asupaik, riigi majanduslik jõukus siirdeprotsessi alguses, vana režiimi repressiivsuse aste, eliidi struktuuri muutus siirdeprotsesside käigus, institutsionaalsete muudatuste kiirus ja sügavus ning eetiliste lõhede olemasolu ja sügavus.

Kolm üleminekurühma Offe nägemuse järgi

Esiteks, Ida-Saksamaa ja Tšehhi, kus võimekus või isegi võiks öelda paratamatu surve vana režiimi lagunemisel teha n-ö täielik reset oli suurim ja kus siiret domineeris sotsiaalmajanduslik mõõde. Sellesse kategooriasse võiks liigitada ka Eesti ja Läti 90ndatel. Leedu on käsitletav seguna Poola ja Balti mudelist.

Teine kategooria on nn tugeva ajaloolise dominandiga ja kultuurilise tsentrifuugiga üleminekumudel. Sinna liigitas Offe ennekõike Ungari, Poola ja Slovakkia, kus kohalik kommunistlik eliit ei olnud täiesti ebalegitiimne, kus kirik hoidis üleval tugevat riigi traditsiooni – ja mis peamine, kus endine poliitiline eliit suutis end 90ndate alguses vähemalt teatud määral  taas legitimeerida.

Kolmandasse klastrisse võiks paigutada Offe järgi Rumeenia ja Bulgaaria, vähemal määral ka Sloveenia (radikaalsel moel Serbia), kus ülemineku põhiskeem oli väga vastuoluline. Ühelt poolt taheti “taastada Jugoslaaviat”, teisalt olid sellele trendile ka tugevad anti-liikumised. Resultaadiks suuresti pan-slavism.

Aga naaseme tagasi olevikku. “Kolm aastakümmet on möödas ja Lääne-Euroopa elustandardist oleme ikka kolmandiku võrra maas, lääneeurooplaste jaoks oleme ikka endiselt “alaarenenud idaeurooplased (jätkem poliitiline korrektsus kõrvale – nii nad ju mõtlevad) ning Eesti demokraatia tundub paljudele siiani rahvast kauge eliidiprojektina, millel pole “Eesti eduloost mitteosasaanutele mingit reaalset osalusvõimalust pakkuda”, nendib Saarts eespool mainitud loos ja lisab, et “Helmed on Eesti poliitikas teinud midagi varem kujutlematut: nad on rahvusluse edukalt lahti haakinud läänemeelsusest, millega oldi sümbioosis alates Mart Laari esimesest valitsusest 1990. aastate alguses”.

Samas säilitab Saarts optimismi, tuues välja kolm tegurit, miks meil läheb paremini kui Visegradi riikidel, kus on “antiliberaalne narratiiv juba dominanti saavutamas”.

Esiteks “Venemaa faktor”, mis ei luba meil võtta Lääne liberaalseid väärtusi valikuliselt üle”, tõdeb Saarts. Näiteks Visegrad ütleb “jah” eurotoetustele ja “ei” pluralismile. Ehk Offe neljas kriteerium: meid piirab valikutes geostrateegiline asupaik. Teiseks optimism, mis rajaneb usul Euroopasse ja ennekõike tema majanduspotentsiaali. Offe viies tegur ehk majanduslik argument. Kolmandaks Eesti väiksus, mis ei lase unistadagi mingist “oma kursist”, nagu teeb seda Ungari ja üha rohkem ka Poola.

Aga äkki läheb teisiti? Jätkub trumpismi ja autoritaarse populismi võidukäik, EL nõrgeneb, intressimäärad hakkavad lõpuks tõusma, lisaks Ühendkuningriigile veiderdab üha enam ka Saksa sisepoliitika ja Eestis tekib uus jõuline vene partei. Mine võta kinni.

Allikad:
Claus Offe, 1996 .”The Varieties of Transition: the East European and East German experience”. Cambridge: Polity Press

Ott Lumi

Ott Lumi

Ott Lumi on Pan-Balti valitsussuhete- ja kommunikatsiooni ettevõtte META partner. Varasemalt olnud ka Riigikogu liige. Viimase 10 aasta jooksul on ta nõustanud erineva profiiliga ettevõtteid, alates tööstusest lõpetades transpordiga. Tema hobi on riigi- ja poliitikateadused, ta on Tallinna Ülikooli doktorant. Loe artikleid (2)