Uus aastaaeg kutsub hingest alati esile mõne vana unistuse ja kujutelma. Sügisõhtu kollased aknaruudud meenutavad raamatuid. Nende lugemist. Mõtlemist, vaikust.
Ikka tundub, et keegi seal akende taga keerab raamatu soojalt helendavaid lehekülgi. Ma tean muidugi, kui vähe see kujutlus veel vastab tegelikkusele. Aga olgu peale, minus sünnib ta igal sügisel uuesti. Küllap loetaksegi seal akende taga, aga kas just raamatuid… Ja võib ju öelda, et mis vahet seal on, raamatuid või midagi muud? Aga on, vahe on väga suur. Kui maailmast taandub raamatute sõnarohke vaikus, kaob siit midagi tähtsat, võib-olla inimene isegi. Taandub ja kaob lõplikult oma helendavate ekraanide turvalisse virtuaalsusesse, kus iga sõna on vahetatav teise vastu… Aga muuseas, mis sellestki. Mis meie selle vastu võime?
