Hedvig Hanson: minu imeline suvepäev

Hedvig Hanson. I Foto: Maris Ojasuu

Me ei pruugi tahta olla alati üksi ja elada kohustustevabalt, aga üks on kindel – vabadusehetki on väga vaja. Kui su läbisaamine iseendaga on hea, sa ei pelga üksijäämist ning sulle on olulised niisama olemised, kus jätkub ruumi tunnetuse ja tajude teravdamiseks, siis ei ole selleks paremat viisi kui üksi, vaikuses ja rahus, rutiinivabas olemises, omas tempos ja hingevajaduses kulgemine.

Kohustused – jah, meil on kohustused ühiskonnakodanikuna, lapsevanematena, elu- ja töökaaslastena, maksumaksjatena! Ent ära ei tohi unustada kohustust hoolitseda oma vaimu ja hinge eest. Õigupoolest peaks olema just see kohustus eelkõige. Nõnda ei kõla ka sõna “kohustus” kuigi kohutavalt. Vastupidi, “kohustus hoolida oma hingest” – kõlab lausa kenasti.

Olen tänulik aja eest, mida mulle on viimased nädalad taoliseks olemiseks antud. Pean tunnistama, et kõige stressitekitavamad rutiinsed tegevused on seotud laste kooliajaga – hommikused äratuskellaga ärkamised, ebaloomulikus kiiruses päevade algused, rutiinsed poes käimised ja toidu tassimine, selle valmistamine…

Tahaksin kulgeda oma tempos – minna magama, kui on uni, ja magada, kuni on uni. Kuulatada ennast, et mida ma teha tahaksin, milleks oleks mul hinge ja vaimu. Lapsed aga vajavad teatud rutiini, kuigi mu noorem poeg püüab seda pidevalt lõhkuda ning see on omakorda stressitekitav, kui ta näiteks otsustab, et ei lähe kooli ja teeb, mis tahab. Siis tuleb stress kasvatamisest. Tõtt-öelda on seda kasvatamist perekeskkonnas 14 aasta jooksul liiga palju saanud ja see on üks põhjuseid, miks järjest rohkem tahad elada oma hinge järgi, kedagi kasvatamata või siis vaid ennast kasvatades.

Ühesõnaga – lapsevanemale on õnnistus, kui on vanaemad, kelle juurde lapsi koolivaheajal saata, et ise saaks hinge tõmmata. Leida taas üles see päris endaks olemine…

Ei maksa valesti aru saada, lapsed on kõige tähtsamad, see vastutus on tohutu ja ma usun, see on meie elu kõige tähtsam töö – olla neile olemas, aga kes ise on lapsevanem, teab ka seda väsimust. Lapsed ja igapäevased kohustused nendega seoses panevad proovile nii paarisuhte kui ka su enda psüühika. Et mõistust säilitada, ongi vaja neid niisama kulgemise hetki, mil saad endale luua omale sobiva meeleolu ja teha asju, mis teevad sind õnnelikuks.

Inimeste vajadused on erinevad. Kes vajab puhkuseks täielikku logelemist, kes seltskonda ja suhtlemist, kes vaikust ja rahu. Mõni aga rassib ka puhkuse ajal tööd teha…

Mina vajan tasakaalu kõiges. Puhkus võib mõnel päeval tõesti tähendada seda, et ma olengi üsna passiivne, ent üldiselt vajan ma ikkagi liikumist, et ka uued tundmused saaks tekkida. Kõige tähtsamad momendid puhkuses on niisiis võimalus magada end loomulikult välja ning kui võimalik, mitte käia toidupoes. Varunud veidi sööki külmkappi, on see võimalik päevade kaupa. Turul käia mulle meeldib ja praegusel ajal saab kenasti selle kraamiga hakkama. Kui pojad on kodust ära, ei vaarita ma üldse, isegi mõnele külalisele ütlen, et ma tõesti puhkan küpsetamisest, sööme marju! Emad saavad sellest suurepäraselt aru ja üldiselt peavad naised ka pidevalt dieeti, nii et marjad sobivad…

Jah, vahel ma kutsun ka kellegi külla, et veidi juttu ajada, aga ka seda teen ma tunde järgi, otsest vajadust suhtlemiseks pole. Viimati käis mul külas mu maamaja ostja, holistiline terapeut Katariina ja sellise inimesega jutustada on hingekosutav. Kõik on teineteisele mõistetav sõnadetagi. Niisama loba ei tahaks ajada, vestlus peab ikkagi olema rikastav.

Kõik, kes mu kodu on näinud, on imestanud, et mul telekat polegi, aga tema ei imestanud üldse, sest temalgi seda pole. Milline eluaja kokkuhoid! Soovin, et võiksin ka vähem arvutis olla, aga kahjuks mu töö on seotud meili teel suhtlemisega ja vabakutselise muusikuna, kes ise oma asju ajab, on seda taolist arvutis istumist ning ka sotsiaalmeedia tarbimist ikka kahjuks ülearu.

Unistan ajast, mil ma enam ei pea end ise reklaamima ja mul tuleb väärtuslikku aega veel juurde. Siis ma loen rohkem raamatuid.

Milline siis minu üks taoline ideaalne, rutiini- ja kohustustevaba päev välja näeb?

Kirjeldan teile üht viimatist imelist, isegi müstilist suvepäeva.

Suvel läheb mul uni vara ära, päikest on küllaga ja kehas energiat rohkem kui talveajal. Sel hommikul ärkasin kell viis ja nägin aknast erilist valgust – päike läbi uduloori… Teadsin, et ma enam edasi ei maga, lähen pildistama. Mu kass vaatas mind veel väga unise näoga, aga minul olid juba kummikud jalas, fotokas üle õla ja läksin… Mu kodust mõnesaja meetri kaugusel on metsik heinamaa ja org, kuhu läbi märja, nabani ulatuva heina kahlasin. Dressipüksid olid kohe läbimärjad, aga mu innustus oli suur… Ning avarus ja vaade, mis mulle avanes, oli seda tulemist väärt. Udu on ikka müstiline, hommikused loodushääled ja värskus nii kosutavad. Noppisin esimesed punased metsmaasikad. Tegin fotosid nii telefoni kui ka kaameraga, üks linnuke põõsas vastu päikest oli tõesti mu lemmikhetk.

Foto: Hedvig Hanson

Tagasi koju tulles tõmbasin pildid kohe õhinaga arvutisse ja muidugi, juba jagasin nii oma Instagrami kui ka Facebooki artistilehel.

“Päike on tõusnud, ilusat päeva!” kirjutasin juurde ja kujutasin ette, kuidas unised linnainimesed neid hommikufotosid nähes valgustunumalt päeva tervitavad… Ma olen idealist.

Mis seal salata, suurema vaimustuse vaibudes tundsin, et olen ikka unine, ja tukkusin mõned tunnid. Siis ärkasin teist korda, tegin oma tavapärased võimlemisharjutused… Klassikaraadio on mu igapäevane seltsiline, kell 11 hommikul on seal üks mu lemmiksaadetest, “Meditatsioon”, see muusikavalik on parim päikesetervituseks, sirutuseks, hingamisharjutusteks.

Siis valmistasin mõned tomati-kookosõlileivad ja nautisin oma hommikukohvi. Sellest pole ma nõus loobuma, isegi kui tervislikkus seda nõuaks. Mu fotodele oli tekkinud juba nii palju fänne ja tundsin heameelt, et sain rõõmu jagada. Mõtlen kerge kadedusega nendele pärisfotograafidele, kes veel palju varem kusagil soos või metsas kükitavad, et meeliülendavaid kaadreid saada. Ehk kunagi jõuan ka sinna. Praeguseks on uni ikka olulisem ja ega mul pole ka vajalikku tehnikat.

Päev tõotas tulla palav. Mulle liigne kuumus ei sobi, varjun siis nagu lõunamaalane siseruumidesse ja pean siestat. Siiski, mind ootas hiline hommikuujumine. Ujumine on tõesti mu suvine teraapia. Olen nüüd uues kodus elades pidanud avastama ka uusi privaatseid ujumiskohti, kust saaks naturaalsena järve siseneda ja veelgi naturaalsemana väljuda! Ja olen leidnud. Kõige lähem on mulle mõne kilomeetri kaugusel asuv Karula järv ja seal ma nüüd käin. Vees pole kaalu, ei kehal, ei mõtetel, mis vahel liiga rasked tunduvad. Hea on lahustuda looduses, saada üheks paitava järveveega. Olen järve ääres kasvanud ja ujumine on mulle kui hingamine. On ju vees hingamine ka üks teraapiavorme, mida olen isegi hingamislaagris praktiseerinud. Mõte on korrata emaüsas kogetud turvatunnet ning kergust, soojust, teadmist, et oled kantud, hoitud… Mul on alati kahju inimestest, kes kardavad vett ega oska ujuda… Nii oluline lahtilaskmise harjutus, lendamise võimalus jääb saamata.

Peale ujumist ongi siesta aeg.

Õues on liiga palav, et midagi aias teha, ootan õhtut. Isegi kass otsib varju! Olen siis niisama mõned tunnid, söön jahutavat suvetoitu – kama marjadega, panen pesu pesema, loen raamaut “Väikeste sammude jõud”. Kirjastus Varrak soovis mind oma ajakirja seda raamatut kommenteerima ja olin nõus. See on raamat psühholoogiahuvilistele ning inimestele, kes tahaksid oma elus miskit muuta, et olla õnnelikum. Aga pahatihti kalduvad inimesed muutuste teel äärmustesse ning see pole lõpuks ei jätkusuutlik ega tervislik. Ja tihtilugu langetakse siis ühel hetkel tagasi hoopiski sügavamasse auku… Äärmuslikkus on ebamõistlik, muutused peaksid toimuma tasapisi. Olen täiesti nõus. Raamat juhatabki võimaluste juurde teha teadlikke muudatusi, aga järg-järgult, end ja teisi vigastamata.

Kella viie paiku võtan ratta ja sõidan kalmistule, et istutada oma vanaema hauale uued lilled – kevadel istutatud võõrasemad on välja veninud ja liigsest kuumusest ka kuivanud.

Hauaplatsi juurde jõudes näen, et sealsamas riisub oma platsi üks kummaline mees. Mulle meenub, et olen teda ennegi näinud ja isegi salaja tänaval pildistanud. Ta lihtsalt on nii “teisest ilmast” olekuga. Stiil on tal ka eriline, ta sõidab oma vanaaegse rattaga, mis on erkroheliseks värvitud, tal on jalas dressipüksid ning seljas luitunud pintsak ning ta punetavast näost peegeldub miski ebamaisus, seletamatu müstika, justkui poleks tegemist sellesse kiirusemaailma kuuluva inimesega. Ega vist olegi. Ta riisub sellise aegluse ja tähelepanelikkusega, mina pole nii sirgeid ridu veel näinud. Teretan teda, aga ta ei vasta. Tundub, et mu lähedal olemine teda ei häiri, õieti, ta nagu vaataks minust läbi, ta nagu ei näekski mind. Ta riisub ja riisub. Väga aeglaselt. Ülima keskendatusega.

Kui meie kohalt lendab üle helikopter, peatab ta korraks oma riisumise ja tõstab väga aeglaselt oma pea üles. Siis riisub ta jälle edasi. Mina tegutsen kiiremini, istutan ja riisun ja samas jälgin seda “teispoolsuse meest”. Ta on riisumise lõpetanud. Väga aeglaselt tõstab ta reha puu otsa, et see teinekord sealt taas riisumiseks võtta. Siis võtab ta oma ratta ja astub vastu valgust, väga aeglaselt oma teed… Vaatan, et kelle hauaplatsi eest ta hoolitseb. Daatumeid pole, valge puust rist, naise nimi Leenu. Võis see olla ta naine… või ema?

Mees on värskelt istutanud sinna valged begooniad. Kummaline, eriline kohtumine. Ja mulle jääbki tunne, et ta ei näinudki mind, kuigi olin sealsamas… Või siis oli ta ise üks vaimolend?

Väntan koju tagasi.

Kuumus hakkab järele andma, kuid ma tean, et lähen täna veel ujuma. Seekord Sinialliku järve. Sinna tuleb mul autoga sõita, nii kümmekond kilomeetrit…

On videvikuaeg, päevased ujujad on järve ääres ära käinud ning ma olen uhkes üksinduses. Või vähemalt nii ma hetkeks arvasin. Järsku tuli minu selja tagant mäe pealt alla meesterahvas, kelle välimus meenutas natuke Tarzanit. Tal olid pikemad juuksed, atleetlik kehaehitus, paljas ülakeha, ta peos olid korjatud ravimtaimed! Ja ta tuli samuti ujuma ning ta näoilme paljastas üllatuse, et siin on veel keegi. Ju tahtis ka paljalt ujuma minna! Korraks tundsime kohmetust, et kas peaks ütlema tere või kuidas… kui sellises, omaarust privaatses paigas järsku teist kohtad. Aga vaikisime.

Tema läks vette esimesena, hüppas peakat, mis oli rohkem kõhukas, aga ma tegin, et ei näinud seda. Meestele on väga tähtis olla tegija!

Eriti siis, kui naine vaatab. Ja siis ujus ta teisele poole kallast. Mina järgnesin vette naiselikult, hüppamata, kuigi ma oskan küll peakat, aga siis läheb vesi kõrva ja mulle üldiselt ei meeldi hüppamine, vaid sujuvus… Ujusin poole järve peale, tundsin, et on väga julge ujuda, kui keegi sind justkui valvab. Tema istus veidi aega niisiis teispool järvekallast purdel ja mina sain oma ujumisoskusega uhkustada – ujusin krooli, liblikat, selili ja tundsin end nii hästi, et lausa ohkasin, et ahhhh, nii hea! See mõnuhüüd pidi küll üle järve kajama. Mees ujus tagasi ja vahetas riideid nii, et nägin ta paljast tagumikku, aga tegin jälle, et ei näinud. Ujusin veel mõnda aega ja tulin siis ka veest välja… See oli imelik ja meeldiv tunne. Kaks võõrast inimest sooja suveõhtu hämaruses, jagavad imelist hetke, aga sõnagi ei räägi. Aga ometi, sümpaatia hõljus tol momendil Sinialliku järve kaldal ja kui me siis teine teisele poole oma rada astusime, sain ma aru, et ju see täiskuu siin mängus on…

Tagasiteel märkasin tee ääres üht hobust ja suhtlesin veel temaga, nii kenasti võttis ta mu peost heina ja tuli mu juurde laulu peale. Sain selle ka videosse.

Sõitsin koju oma lemmikraadiot kuulates, “Õhtuklassika”. Meeliülendavaid hetki olen kogenud just autoga sõites, kauneid loodusvaateid jälgides ja klassikat kuulates. Seekord olid muusikalisteks kujundajateks Sarah Brightmani esitatud tuntud aaria La Wally ooperist ning Puccini keelpillikvartetile kirjutatud pala “Krüsanteem”. Imeline.

Kodus võttis mind vastu kass, kes istus aia peal ning jõllitas hüpnotiseeritult metsa kohale kerkinud täiskuud. Ööbik laksutas nagu poolearuline ning ma olin seletamatult õnnelik.

Nii palju tundmusi ühe päeva jooksul, mitmed toredad kohtumised ja võrratu loodus! Loodus lokkamas, rõkkamas, õitsemas… Toetamas! Mind ootab veel üks taoline vaba nädal, enne kui lähen oma suvisele ringreisile mööda Eestimaad, saan end täielikult õndsusest täis laadida!

Head puhkusteaega, meelelisi naudinguid. Avardavaid aistinguid. Vabadust teha, mida hing ihkab. Millal siis veel kui mitte valgete ööde paitavas ajas…

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (55)