Pean tunnistama, et marurahvuslus on minust kaugelt mööda läinud. Olen elus pigem hoidunud sini-must-valge lehvitamisest, pateetilistest lauludest ja välisest suurustamisest ses plaanis. Mu kodumaa-armastus on olnud vaiksemat laadi. Kui võrrelda loodusega, siis mitte nagu mässav meri, vaid pigem nagu rohtunud metsatee, mida mööda harva käiakse, aga kui, siis sügava tunde ja austusega…

Ma sündisin Eestis, Tartus, eesti ema ja eesti isa tütrena. Kasvasin Eesti väikelinnas koos vanaemaga. Üksiku lapsena uitasin mööda metsi ja jõeäärseid, mul oli palju vabadust. Ajal kui meie riigil polnud veel vabadust.

Mu kodus ei räägitud Eesti asjast, ei peetud salaja jõule, mu pööningul ei peidetud sini-must-valget lippu. Mu vanavanemaid ei küüditatud ja keegi mu perest ei kannatanud otseselt Nõukogude režiimi ajal. Tõsi, hiljem kuulsin vanaemalt siiski, et mu vanaisa olla sõdinud saksa sõjaväes ja pidi elukohta vahetama ning asuma tööle lihttöölisena…ja veel hiljem kuulsin isalt kui väga eesti mees oli mu teine vanaisa, kes veel elu lõpus võttis osa Kaitseliidu noorkotkaste tegemistest ning sõja-aastail oli Narva pataljoni võitleja. Ta maeti uhkelt, püssipaukude saatel.

Aga mu lapsepõlv oli poliitikavaba. Mu vanaema kasvatas minusse töökust ja ausust. Olin kohusetundlik koolis ja muusikakoolis ning ülejäänud aeg oli mul vaba, et viibida looduse keskel ning kuulata muusikat. Mu muusikaline maitse oli hoopis teistlaadi kui see, mis eestlased kuulasid. Tõsi, mulle meeldisid ka mõned eesti laulud, aga peamiselt olin haaratud muusikast, mida mu ema kuulas. Rhythm & Blues.

Ka kohustuslik rahvatantsutund koolis oli mulle vastumeelt – need rahvariided tundusid võõrad ja rasked ning tantsud tuimad.

Nii et võin tunnistada – minus oli lapsena minimaalselt eestimeelsust!

Kaheksakümnendate lõpus hakkasid toimuma sündmused, mis olid mulle üsna arusaamatud – mind haarati tuttavate poolt isegi kaasa Balti ketti, seisin siis seal kusagil Läti piiri kandis, aga muud suurt ma ei mäleta, olin siis 14-aastane. Selle aja laulvad massiüritused läksid minust mööda. Mina uitasin ikka oma maailmas ja vist isegi kartsin veidi neid ühislaulmisi, kus laulud olid minu jaoks liiga teise energiaga…

Kui peaksin välja tooma oma peamised mõjutajad lapsena, vastaksingi et Eesti loodus ja Rhythm & Blues. Üsna kummaline komplekt, eks.

Oma kodu armastasin ma väga. Ma ei aimanudki lapsena, kui väga. Hüpates ajas edasi, kui lõpetasin keskkooli ja alustasin iseseisvat elu ning hakkasin avalikult esinema, oli mul tõtt-öelda vaid üks soov. Ja see polnud sugugi Eestiga seotud. Tahtsin hoopis minna Ameerikasse, oma hingemuusika maale. Loomulikult oli see utoopiline ja illusoorne unistus. Aga siinne muusika ei liigutanud mu hinge ja see tundus olevat ainus tee tookord.

Nii kogusin endale reisiraha esinemistega ja ühel päeval sõitsingi. Olin siis 19-aastane. Uskusin oma ameerika unelmat. Reaalsus jõudis minuni väga ruttu – looduse keskel ja vabana kasvanuna, ei olnud New Yorgi suurlinn see keskkond, kus ma oleksin võinud kauem olla. Korra hiljem käisin ka L. A.-s, et saada kinnitust tundele – see pole minu jaoks, olgugi, et “mustade muusika” oli mu hingekutse.

Aga oli veel teine kutse. Mis osutus palju tugevamaks. Loodusrahu ja kodu kutse. Ameerikas olles igatsesin valusalt oma kodu, metsa, vanaema, eesti keelt…Pealegi, see muusika on ju afro-ameeriklaste pärusmaa ning trügimine karjääriredelil valimata vahenditega ei olnud mu olemusele sobiv. Ma valisin kõhklemata Eesti. Mäletan selgelt, kuidas suurest, masse täis New Yorgi lennujaamast jõudsin vaiksemasse Rootsi lennujaama ja siis lõpuks Tallinna lennujaama, kus justkui polnudki kedagi…see oli 1994. aastal. Aga kui õige tunne see oli – jõuda tagasi koju!

Rhythm& Blues jäi mu hinge kripeldama siiski, selle muusikaga polnud mul Eestis miskit peale hakata. Püüdsin veel ühe manageri kutsel hiljem Londonis õnne, aga see oli samuti lühike reis. Piisavalt isepäisena ei saa ma lasta mitte kellelgi teha ettekirjutusi, milline ma peaksin välja nägema või mida esitama või…ah, see on teine teema….teinekord…

Ma tegin otsuse laulda edaspidi eesti keeles, oma laule ja kui neisse imbus sisse bluusi ja souli, siis tundsin sest rõõmu.

Minu muusikat juhtus tollal kuulama Universali plaadifirma klassika- ja jazziosakonna juhataja Wulf Muller ja nii õnnestus mul aastaid kahe rahvusvahelise plaadi tõttu ka Eestis muusikuna ära elada. Tunnustust ja tööd jätkus. Niisamuti esinemisi Euroopas.

Ja siis ma valisin oma laste isaks eesti mehe ja elamiseks väliselt perpektiivitu Eesti maaelu, et lapsed saaksid rahus looduse keskel kasvada. Nagu ma ise kasvasin. Mitte just diivalik valik, kellele oli elus esimest korda paotunud uks suurde maailma ja võimalus saada rahvusvaheliseks esinejaks. Jah, diivalikkus on vaid väline, lavaline olek. Sisimas olen ikka see väikelinna jõeäärsetel passija tüdruk.

Aga laste sündides sai mulle üha tähtsamaks Eestimaa, temaga seotud rõõmud ja mured.

Mure oli nüüd peamiselt sedalaadi, et kui vaba see Eesti ikkagi olla saab, kui oleme nii väikesed…Sooviksin, et Eesti võiks olla isemajandav, et Eesti põllumeestel oleks tööd, et laual oleks rohkem Eestimaist toitu. Et Eesti loodust kaitstaks ja inimesed oleksid üksteise vastu sõbralikumad. Et mehed ei peaks perede juurest minema välismaale tasuvamale tööle, et tublid tegusad andekad inimesed jääksid Eestisse või vähemalt tuleksid tagasi…Et kurikuulus eesti jonn aitaks meil püsida, meie identideeti, keelt ja kultuuri säilitada, samas ei kurnaks see jorupillijonn meid endid ära…et ses jätkuks ka arukat paindlikkust!

Muuseas, kunagi küsiti minu käest, mis võiks olla see eesti märk ja vastasin, et naljaga pooleks – eesti jonn! Aga kuidas sellele iseloomulikule omadusele kuju anda, see võiks jääda lennukama fantaasiaga inimeste ülesandeks.

Igal võimalusel ja valikul toetan eestimaist, eesti keeles laulmine on mulle püha ning ma ei tea suuremat tuge, kui pakub mulle kodumaa loodus, oma mitmekesisuse, varjundirikkusega, kodususega. Ma ei kipu enam kusagile reisima, maailma vallutama. Kodus on kõige parem. Isegi kui erialast tööd napib.

Teate, mul ei ole ikka veel sini-must-valget lippu, mida pidupäevadel heisata. Aga ma olen nõus ostma oma poegadele pidulikuks aktuseks nende soovil sini-must-valged riided. Musta pluusi, valge kikilipsu, sinised traksid!

Ma ei tunne hümni kuuldes külmavärinaid, aga näiteks Ülo Vinteri “Põhjamaa” laulu kuuldes on mul ikka pisarad silmas. Ütleme siis nii – asi on minu jaoks helikeeles ja tõelises südamlikkuses. Ülesvahutatud isamaa-pateetika ning muusikalised tellimustööd “vaenlase vastu” sellist soojust minu jaoks ei kanna.

Olen jõudnud oma elus nii kaugele, et kirjutasin hiljuti lembelaulu asemel hoopis ühe kodumaa-laulu. Kas on vanuse või eluperioodi asi, aga tegin seda tõesti sisemisest äratundmisest, mida omakorda toetas üks pakkumine ning Ellen Niidu looduslüüriline tekst.

Läbi looduse ja tundlike, sisemiselt tarkade inimeste ma Eestit kõige rohkem hindan. Ja selline ongi mu kodumaa-armastus.

Suurte žestideta. Üks ehk uskumatuna näiv fakt on see, et olen küll muusik, aga pole elus kordagi käinud laulupeol! Laulsin küll lapsena kooris, aga kartsin rahvamassi ja jäin ikka laulupeoks “haigeks”. Pealegi ei meeldinud mulle need toonased laulud…aga nüüd kuulen ma oma peas seda viimast laulu, “Kodumaa”, just koori esituses. Ehk sobiks see näiteks tütarlastekoorile!?

See vast oleks uhke tunne! Siis, ühel päeval võiksin minna ka laulupeole! Kui mu laul kõlaks seal koori esituses, oleks see suurem saavutus kui Ameerika vallutamine. Nüüd tundub mulle küll nii. See oleks oma ja kodune. Eestikeelne, kodu ülistav, meie loodust hoidev. Ja samas lüüriline. Nii nagu mu hingele sobiks. Mul on kodus olemas isegi ühed kooliajal tikitud eesti rahvariidekäised, äkki leiaksid lõpuks kasutust?

Ilusat pidupäeva! Kellele tähendab see paraadi ja uhket vastuvõttu, kellele vaikset, mõtisklevat olemist. Hoiame kokku, erinevused rikastavad. Ja Eesti on üks erinevuste, erilisuste maa. Väärtustagem teda sellisena.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (144)