Kell on kolm hommikul. Koban kinnisilmi käega kuskil kapi peal, et vaigistada äratuse hääl. Keha annab justkui märku, et temal pole ühtki põhjust teki alt tõusta. Aina kõrgemalt käiva päikese saatel olen muutunud täislaetud päikesepatareiks, mis talveunest kevadeufooriasse kantuna ei oska oma väljundit kontrollida. Tahaks korda saata rohkem kui ühele hingelisele korraga lubatud. Enamasti oleks mõistlik oma keha kuulata, aga seekord tunnen, et tuleb minna ignoreerimise teed.

Põhjus selleks peitub kuskil sügavamal liha ja luu all. Tajun, et füüsilise väsimuse taga peidab end vajadus oma hinge eest hoolt kanda. Mulle tundub, et see on väga eestlaslik olukord. Siin laiuskraadil on meile aastaringist antud üürike valge ja soe periood, millest tahaks instinktiivselt võtta kõik. Minevikus oli suvi suur töörügamise aeg, sest talv tuli selle pingutuse pealt üle elada. Nüüd on suvi töörügamise aeg vaid hooajalistes valdkondades tegutsejaile. Ülejäänutel on oht end ogaraks puhata, sest miski sisimas sunnib kalendri päev päeva järel tegevustega täitma. Ühelt festivalilt teisele, sõbra juurest ühes Eesti ääres sugulase juurde teise Eesti nurka. Kuni puhkuse lõpuks on võhm väljas. Sellise piiratud ressursikasutamisega nagu suvi on väga kerge langeda äärmustesse.

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (79)