Rein Veidemann: hinge puudutus. “Ukuaru valss”

Lembit Ulfsak ja Elle Kull filmis "Ukuaru valss." I Foto: Tallinnfilm

Seekord võtan jutustada ühe eesti kultuuri tüviteksti kujunemisloo. Tüvitekstiks võib saada mistahes vormis, sõnakunsti, muusikaline, filmi- või kujutava kunsti teos, mis pakub tuge ja mis kehtib kui rahva ühisteadvuses omaksvõetud tekst. Kusjuures see omaksvõtt leiab aset tagantjärele. Teose loomishetkel ei saa me öelda, et sellest saab meie embleem. Nii oli see Kreutzwaldi “Kalevipoja”, Tammsaare “Tõe ja õiguse” ning Lutsu “Kevadega”, mille kohta hiljem, siis kui neist oli juba saanud koolis õpetatud, st põlvest põlve loetud ja korratud eesti kirjanduskaanoni osised, võisime hakata ütlema, et nad ongi osa meist endist, vägagi eestilikud teosed.

Arvo Pärdi “Ukuaru valsile” eelnes Veera Saare romaan “Ukuaru”. See ilmub 1969. aastal, mil nn kuuekümnendate põlvkonna kirjanikud Mati Unt, Arvo Valton ja Enn Vetemaa, aga ka Aimée Beekman olid oma lühi- ja mudelromaanidega pöördeliselt muutnud eesti proosapilti. Aasta pärast “Ukuarut” avab Jaan Kross oma kultuuriloolise suurromaaniga “Kolme katku vahel” uue eepilise lehekülje eesti romaaniloos. Samal, 1970. aastal ilmub Heino Kiige kolhoosi-aineline romaan “Tondiöömaja”, mis oli võitnud kolm aastat varem romaanivõistluse esimese auhinna. Niisugune oli “Ukuaru” kirjanduslik taust ilmumisajal. Lugejad võtsid Veera Saare romaani vastu soojalt, mis oli omamoodi peegelduseks Saare enda empaatilisele ning kaasatundvale elu- ja inimesekujutusele.

“Ukuaru“ eeskujuks on peetud Skandinaavia talupojaromaani, kuid sellel on temaatilist lähedust ka Tammsaare “Tõe ja õigusega”. Kui Vargamäe tähistab rabadest ja jõgedest ümbritsetud  kõrgendikku – “väljamäge”, siis Ukuaru on laanesügavusest raadatud elupaik – “puustusmaa”.  Kirjanduskriitik Arno Oja arvates on Veera Saar just Selma Lagerlöfi “Charlotte Löwensköldist” mõndagi õppinud: eepilist tõsielukujutust ja tugevate naiskarakterite näitamist. “Jänijõe metskond võiks vabalt olla Dalarna maakonnas, Ukuaru Minna seista Ingmarssoni või Löwensköldide suguvõsa kangete naiste kõrval,” tõdeb kriitik. Soodla ja Jänijõgi kuuluvad Kõrvemaa maastikku. Veera Saar ise töötas pikemat aega emakeele- ja kirjanduseõpetajana Jäneda Põllutöökoolis. See ahvatlebki kõrvutama Kõrvemaad Ukuaruga. Ukuaru Minnat võiks võrrelda Kõrboja Anna või Vargamäe Mariga – kõigis neis on isikliku õnneotsinguga raamistatud elutahet. Nad on tugevad naised, tugevamad koguni neile saatusega määratud meestest.

Erinevalt Vargamäest Tammsaare puhul on Ukuaru juured hoopis Veera Saare lapsepõlvekodus, Eesti piiri taha jäävas omaaegses Peterburi kubermangus, Eestist 20. sajandi algul väljarännanute asunduses Tikapesas. “Veera Saare emapoolne vanaisa Eduard Schneider ja tema vend Peeter koos pojaga ostsid 1907. aastal oma kodu rajamiseks Jamburgi maakonnas Tikapesa asula lähedasest põlismetsast kahepeale 50 hektarit metsa,” kirjutab äsja ajakirjas Tuna (2019, nr 1) ilmunud ülevaates Kirjandusmuuseumis asuvaid Veera Saare arhiivmaterjale korrastanud kirjandusloolane Külliki Kuusk. Sealses Aasiku külas tulevane kirjanik  28. märtsil 1912. aastal sündiski (suri 2004. a. Tallinnas).

Oma romaani tegelikust taustast Veera Saar vaikis või libises sellest üle möödaminnes põhjusel, et nõukogude ajal ei saanud avameelselt rääkida repressioonidest, mida bolševistlik võim tema kodukohas ning sugulaste kallal toime pani. “Ukuaru” romaani kirjutamise tagamaadest kõneldes piirdus Saar (kuni 1936. aastani Veera-Alise Döring) üksnes vihjega, et seda tagantjärele analüüsida polevatki lihtne. Kirjanik tahtnud kirjutada igatahes romaani ühest tublist naisest ja otsustanud, et ta paneb selle naise elama metsa, sest metsa ta tundvat mitmel põhjusel. Külliki Kuusk on tõdenud, et “romaani Tikapesa materjaliga kõrvuti seades omandab “Ukuaru” Veera Saare perekonnaloo suhtes sümboolse, allegoorilise romaani tähenduse”. Ukuaru Minna ja Aksli lugu on nõnda siis seotud Veera Saare perepärimusega.

1975. aastal jõuab ekraanidele, nüüdseks eesti filmiklassikasse kuuluv Leida Laiuse mängufilm “Ukuaru”, milles teevad oma suurrollid Lembit Ulfsak Akslina ja Elle Kull Minnana. Kull pälvib rolli eest aasta parima naisnäitleja tiitli. Romaani filmikeeles (stsenarist Mats Traat) võimendav tekst heroiseerib eesti talunaise inimlikku suurust, taustaks 1930-ndate aastate taluelu. Leida Laiuse lapsepõlvgi möödus puustusmaal, Horoševo külas, mitte kaugel Tikapesast. Nii nagu kirjanik oli sidunud üheks metsa ja kodu mõiste, nii näeme seda ka Laiuse filmis. Mõlema kunstniku suhtumist määrab nende ühine lapsepõlvemaastik ning eleegilise varjundiga mälestuslik allhoovus. “Ikka on seda, mida unustada poleks vaja, mida unustada ei tohiks,” ütleb autor Minna suu läbi ja lõpetab “Ukuaru” proloogi peaaegu luuleliselt sõnadega “…lasta kohiseda mändidel ja voolata mälestustejõel”.

Mälestusega on aga nii, et ühelt poolt nad küll hoiavad elus kunagi olnut, dokumenteerides seda, teiselt poolt on aga iga mälestus ühtlasi hüvastijätt kadunud maailmaga.

Nõnda on ka kõige helgemasse mälestusse sisse kirjutatud kurbus. Filmile lõi 1973. aastal muusika Arvo Pärt. See sattus aega 1968–1976, mil Pärt põdes loomingulist kriisi. “Ma ei teadnud tollal, kas ma üleüldse veel muusikat luua suudan. Need õpinguaastad ei olnud mitte teadlik paus, vaid piinarikas sisemine konflikt elu ja surma peale. Mul ei olnud enam mingit sisemist kompassi ning ma ei teadnud enam, mis on intervall või mis helistik,” on Arvo Pärt hiljem meenutanud. Paradoksaalsel kombel oli ta aga just 1960.–1970. aastatel üks viljakamaid ja hinnatumaid filmimuusikaloojaid Eestis. Kuigi Pärdi maailmakuulsus heliloojana “käivitus” 1976. aastal tintinnabuli (tintinnabulum – ladina keeles “kelluke”) helikeele loomises, mille esimeseks pääsukeseks oli klaveripala “Aliinale” ning milles on loodud enamik järgmiste aastakümnete teoseid, on helilooja rahvalähedaseks teinud tema kirjutatud lastelaulud ning “Ukuaru valss”.

Arvo Pärdi Keskuse kodulehelt võime lugeda “Ukuaru valsi” kohta järgmist: ““Ukuaru valss” on pärit 1973. aastal valminud Leida Laiuse mängufilmist “Ukuaru”, millele Arvo Pärt muusika kirjutas. Valss esineb filmis esmalt pilliloona, mida mängides Aksel (Lembit Ulfsak) Minna (Elle Kull) ära võlub, ning kasvab lõpuks võimsaks elujaatavaks kunstiliseks üldistuseks. “Ukuaru valsi” meloodia sai rahva seas kiirelt tuntuks ning levis n-ö suulise pärimusena, kõlades lihtsustatult. Esialgset akordioniversiooni 2010. aastal klaverile ümber seades on helilooja seda veidi muutnud ning lisanud väikese kooda.”

Sellele “lihtsustatusele” vaatamata või koguni tänu sellele elab “Ukuaru valss” filmikontekstist lahus. Selle muusikalises koes sulandub üheks tervikuks iga eestlase hinge puudutav ja küllap siis ka temas äratundmist tekitav vaoshoitud kirg, melanhoolne, ent samas edasipüüdlikkusest kantud hoog. Igatsev lootus ja lohutus käsikäes. Nõnda võime arvatagi Pärdi “Ukuaru valsi” samasse väga eestiliku (very Estonian) instrumentaalmuusika kaanonisse, mida esindavad Heino Elleri “Kodumaine viis” ja eesti muusika sümbolteoseks peetav, sama autori sümfooniline poeem “Koit”.

Ka soomlastel ja lätlastel on oma “emblemaatilised” valsid. Jean Sibeliuse “Kurb valss” (“Valse triste”), mille helilooja oli algselt kirjutanud 1903. aastal oma sugulase Arvid Järnefelti näidendile “Kuolema” (“Surm”) – niisiis, seegi muusikateos kuulus kõigepealt teise teose, antud juhul näidendi struktuuri, nagu Pärdi “Ukuaru valss” filmi – ent eraldi loona leidis esmaettekande  25. aprillil 1904 Helsingis. Sealtpeale on “Kurb valss” soomlastele instrumentaalteosena sedasama, mida on neile sümfooniline poeem “Finlandia” (algselt “Soome ärkab”, 1900), millele Eino Leino kirjutas sõnad.

Vähem teame või ei tea me üldse midagi väga lühikese elu elanud läti heliloojast Emīls Dārziņšist (1875–1910). Eelmisel aastal ilmus “Läti juttude” (2018) kogumik (koostanud, tõlkinud ning järelsõna kirjutanud Livia Viitol) ja selles Inga Žolude imekaunis novell “1904”. Just sel, 1904. aastal kirjutas  Dārziņš, kelle eeskujuks oli Sibelius, oma “Melanhoolse valsi”. Žoludet huvitab Viitoli sõnul sel erakordsel, läti muusikalukku läinud aastal sündinud “kunstiteos kui elu ebatäiuslikkuse ja armastustunde igikestvuse tunnistus”.  Üks koht novellist väärib selles kontekstis  lausa tsiteerimist: “Kas pole nii kogu iluga, mis üksnes läbib meid, kui me lubame, kuid selles maailmas on ilu piisavalt vähe, et see kelleski meist püsima jääks. Ja inimene on nagu seesugune muusika, mis üksnes läbib maailma.”

“Melanhoolsel valsil”, mille helilooja oli hävitanud enne surma – 1910. aastal jäi ta segastel asjaoludel rongi alla –, mis aga tema surma järel siiski taastati, on Dārziņši loomingus kõige erilisem koht. “Melanhoolne valss” instrumentaalteosena tähendab lätlastele sedasama, mida eestlastele “Ukuaru valss”. Nemad, nagu meiegi, tunnevad selles ära oma rahva hingeliigutuse. Nõnda me kuulemegi “Ukuaru valssi” ja meil ei saa sellest kunagi küllalt. Vähemalt nii kauaks, kuni me iseendana selles vastu peegeldume.

Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.

Rein Veidemann

Rein Veidemann

Rein Veidemann on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Loe artikleid (6)