Romet Vaino: uuestisünd kuldses rabahommikus

Foto: Romet Vaino

Kell on kolm hommikul. Koban kinnisilmi käega kuskil kapi peal, et vaigistada äratuse hääl. Keha annab justkui märku, et temal pole ühtki põhjust teki alt tõusta. Aina kõrgemalt käiva päikese saatel olen muutunud täislaetud päikesepatareiks, mis talveunest kevadeufooriasse kantuna ei oska oma väljundit kontrollida. Tahaks korda saata rohkem kui ühele hingelisele korraga lubatud. Enamasti oleks mõistlik oma keha kuulata, aga seekord tunnen, et tuleb minna ignoreerimise teed.

Põhjus selleks peitub kuskil sügavamal liha ja luu all. Tajun, et füüsilise väsimuse taga peidab end vajadus oma hinge eest hoolt kanda. Mulle tundub, et see on väga eestlaslik olukord. Siin laiuskraadil on meile aastaringist antud üürike valge ja soe periood, millest tahaks instinktiivselt võtta kõik. Minevikus oli suvi suur töörügamise aeg, sest talv tuli selle pingutuse pealt üle elada. Nüüd on suvi töörügamise aeg vaid hooajalistes valdkondades tegutsejaile. Ülejäänutel on oht end ogaraks puhata, sest miski sisimas sunnib kalendri päev päeva järel tegevustega täitma. Ühelt festivalilt teisele, sõbra juurest ühes Eesti ääres sugulase juurde teise Eesti nurka. Kuni puhkuse lõpuks on võhm väljas. Sellise piiratud ressursikasutamisega nagu suvi on väga kerge langeda äärmustesse.

Teadvustan, et sel hommikul on mul käsil suurem missioon – vabastada end hüperaktiivsusest ja pakkuda endale hingamisruumi ja kohalolu. Kehaline väsimus käib ikka ühe liikumislembese inimesega kaasas, aga hingelist ja loomingulist närtsimist minusugune loodushing endale lubada ei saa. Viimane ilmneb siis, kui nädalapäevad sulavad kokku üheks lõputuks sündmuste ja suhtluse jadaks. Võtan pidevalt vastu teiste mõtteid, aga ei kuule enam enda omi. Öeldakse, et suur tükk ajab suu lõhki. Mõistmiseks on vaja vaikust ja kui me ei oska seda aega iseendale võtta, siis hakkamegi ümbritsevat lahti mõtestamata alla neelama. Mõni ime siis, et kiire elutempo vaimu kurnab.

Panen end riidesse, keedan valmis tee, haaran rätiku ja asun vidukil silmadega teele. Välisust avades õhkab vastu põski meeldivalt jahe õhk, mis annab lootust maagilises udulooris matkamiseks ja ujumiseks. Põldude ja niitude vahel sõites saadab mind ühest taevakaarest loojuv täiskuu ja teisest üha võimenduv päikesekuma. Unisus ja väsimus on äkitselt kadumas. Olen hoopis teises režiimis.

Foto: Romet Vaino

Aeg on sama oluline kui koht

Hommikune niiskus toob juba enne rabapiirile jõudmist ninna tugeva sookailu lõhna. Haistmismeel on üks eriti emotsionaalne kanal välismaailma tunnetamiseks ja keskpäevases kuivuses jääb see sageli täiel määral kasutamata. Kõnnin mõnisada meetrit mööda lagunenud laudteed, kuni näen eesootavaid rabalaukaid kui aurukatlaid. Õhust soojem vesi on enda kohale sünnitanud kaunid udupilvekesed, millele lisab kuldset läiget aina kasvav päikesevalgus.

Järgmine hetk elan üle väikese eestlasliku ehmatuse. Kuulen lauka kaldal kedagi rääkimas. Hääle järgi otsustades teismeealised romantikud. Kell pool neli hommikul siin inimhinge kohata on haruldasem kui mõne metsloomaga kokku joosta. Miskipärast tunnen pärast toibumist suurt rõõmu, et rabavaikus ja müstilised maastikud just noored inimesed siia on meelitanud. Panen räätsad jalga ja kaon ise kuldsetesse udumassidesse.

Kui möödunud kuum kevad lõi looduse hetkega kihama, siis sel aastal on see tulnud kuidagi hiilides. Maikuine rohelus ja lopsakus rabades on nihkunud praegusesse pööripäeva aega. Tõtt öelda olen juba korduvalt mures olnud, et äkki jättiski eelmine kuiv suvi oma signatuuriks kuivanud ja värvitu rabamaastiku. Seda tugevamalt äratab see kauaoodatud erkrohelus mind unisusest ja toob hinge veidra lapsemeelse rõõmu.

Mõistan, et olen sattunud väga erilisse paika, mis tekib aja, ruumi ja ilmastikutingimuste koosmõjul. Kui tuleksin mõned tunnid hiljem, oleksin hoopis teises kohas. Isegi kui seisaksin täpselt samas kohas. Selliste maagiliste paikade otsinguil suudame geograafilise asukoha ja isegi ilma prognooside järgi enamasti üles leida, kuid ajalise faktoriga jääme hätta. Kes küll raatsiks kella kahe-kolme ajal jalad alla võtta ja oma igapäevasest rutiinist lahti öelda?! Ometigi peituvad valgete suveööde erilisemad maastikud just selles aegruumis, mis mahub päikeseloojangu ja -tõusu vahele.

Kuskilt ronib mulle pähe veel mõte, et just nii nagu inimesel võiks olla rahalised säästud ettenägematuteks kulutusteks, võiks meil olla oma ajakukrus ruumi plaanivabaks ajaks.

Selline eriti väärtuslik aeg, mida ei tohiks kulutada olmeprobleemide lahendamiseks ega ratsionaalseks mõtlemiseks. Siia võiks kuuluda hoopis igasugused hullud mõtted ja spontaansed tegevused, aga ka niisama molutamine. Hakkad õhtul magama sättima ja vaatad aknast: “Oh sa pagan, milline täiskuu!” Ilma mõtlemata oledki juba autos ja kimad mere äärde või rappa. Nii nagu kogu olemasolevat raha ei peaks ära kulutama, ei tohiks ka kogu oma aega eesmärkide külge aheldada. On igati vabastav lasta korraks kõigest lahti ja röövida endalt mõned unetunnid, tundmata seejuures vähimaidki süümepiinu saabuva unise tööpäeva ees.

Vaid samm inimesest loomani

Kogu hingamine on sookailu eeterlikust lõhnast laetud, silmad on hellitatud roheluse ja kuldse uduga. Nüüd on aeg heita keha siidpehmesse rabavette. Viskan seljast riided, tõmban jalast saapad ja astun üle jaheda turbasambla laukaservale. Tunnen varbaga, kuidas tume veemass on muust keskkonnast sedavõrd palju soojem, et hüppaksin kui rabavana sooja rüppe. Kuna vesi kastab limaskestad märjaks, hakkan laukapinnal haistma hoopis detailsemaid lõhnamaastikke. Naljatlen endamisi, et loomast lahutab mind üks lühike autosõit, kilomeetrike matka rabas ja üks ujumine päikesetõusul. Hetkeks olen unustanud muu maailma – olen siin ja praegu, mul on lõbus ja ma olen ümbritsevaga kõikide meelte kaudu ühenduses. Nagu loodus on mind loonud.

Ujun lähedalasuvale laukasaarele ja tervitan seal läbi udu kerkivat päikeseketast nagu ainuke kahejalgne siin maamunal. Pean oluliseks vaikida ja lasta kõnelda suurematel asjaosalistel – kuskilt udust kostuvad sookurgede paari võimsad hääled ja kauguses haugatab üksik metskitse sokk. Õhus pole ainsatki putukat. Olen nagu unenäos.

Kehal hakkab jahe ja poen uuesti siidjasse vette sooja. Leian ühe veealuse turbamätta ja sean end sinna mõnusalt selili, nii et kõrvad jäävad vee alla. Sellega lõikan end veepealsest helimaailmast. Ja mulle jääb vaatamiseks vaid taevas ja kuulamiseks oma hingamine. Esialgu tunnen teatud hingamisfaasides mõningast pinget, kuid mida rohkem keskendun, seda vabamaks kõik muutub. Sulgen mõneks hetkeks silmad ja unustan end, kuni ärkan eimillegi peale. Ujun üle lauka tagasi kaldale, kus mind ootab soe tee.

Tõmban soojad riided selga, rüüpan teed ja mõtlen, et mis see suvi veel toob. Esmalt meenub soov avastada mitmeid uusi kodumaa paikasid. Sellele järgneb kohe mõistmine, et mida rohkemaid kohti külastan, seda vähematesse tegelikult kohale jõuan. Parem valin mõne üksiku paiga ja lähen päriselt kohale. Kõikide meeltega ja just nii piirangutevabalt nagu sel kuldsel rabahommikul. Sestap jätangi oma tegusasse suvegraafikusse ajalist mänguruumi, kus sõnaõigus on ainult spontaansusel ja intuitsioonil.

Foto: Romet Vaino
Romet Vaino

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (25)