Aastaid tagasi palus ühe naisteajakirja peatoimetaja kirjutada mul kahe poja emana artikli samal teemal. Keeldusin tookord, sest tundsin, et mul pole veel küllalt kogemust, et mul pole tegelikult valmis vastuseid. Aga see teema jäi mind kummitama kui midagi, millele ma tegelikult otsin pidevalt lahendusi. Võib isegi öelda, et see on suures osas mu päevade sisu. Aastate kulgedes on üht-teist ehk ka õpitud, kuigi samas on selge see, et midagi staatilist ei ole ja õppimine on pidev, sest kõik on muutumises. Meis endis ja kasvavates lastes eriti. Nemad kasvavad ja meiegi peame kasvama. Tõtt-öelda ongi vahel tunne, et nemad tulid meid kasvatama, mitte vastupidi. Me kõik oleme üksteisele nii õpilased kui õpetajad.
Täna püüan ma kokku võtta selle, mida olen kahe poja kõrvalt 14 aasta jooksul õppinud. Tunnistan ausalt – see tundub olevat mu elu suurim vastutus – kasvatada poegi. Keegi ütles hiljuti, et pojad sünnivad tugevatele naistele. Ega siin teist teed ei ole, pead elus tugevaks kasvama! Kunagi, kui mul veel lapsi polnud, kujutasin end ette pigem tütre emana. Minule oli tuttav naiste maailm – olin vanaema ja ema kasvatatud, mehed – vanaisad, isa, vend – puudusid mu elust. Isegi oma esimest last ootasin veel selles usus et “mis mulle rohkem sobiks”! Aga ei, sulle antakse see, mida pead õppima! Ja ma olen olnud püüdlik.
Hedvig Hanson
Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (147)
