Aastaid tagasi palus ühe naisteajakirja peatoimetaja kirjutada mul kahe poja emana artikli samal teemal. Keeldusin tookord, sest tundsin, et mul pole veel küllalt kogemust, et mul pole tegelikult valmis vastuseid. Aga see teema jäi mind kummitama kui midagi, millele ma tegelikult otsin pidevalt lahendusi. Võib isegi öelda, et see on suures osas mu päevade sisu. Aastate kulgedes on üht-teist ehk ka õpitud, kuigi samas on selge see, et midagi staatilist ei ole ja õppimine on pidev, sest kõik on muutumises. Meis endis ja kasvavates lastes eriti. Nemad kasvavad ja meiegi peame kasvama. Tõtt-öelda ongi vahel tunne, et nemad tulid meid kasvatama, mitte vastupidi. Me kõik oleme üksteisele nii õpilased kui õpetajad.

Täna püüan ma kokku võtta selle, mida olen kahe poja kõrvalt 14 aasta jooksul õppinud. Tunnistan ausalt – see tundub olevat mu elu suurim vastutus – kasvatada poegi. Keegi ütles hiljuti, et pojad sünnivad tugevatele naistele. Ega siin teist teed ei ole, pead elus tugevaks kasvama! Kunagi, kui mul veel lapsi polnud, kujutasin end ette pigem tütre emana. Minule oli tuttav naiste maailm – olin vanaema ja ema kasvatatud, mehed – vanaisad, isa, vend – puudusid mu elust. Isegi oma esimest last ootasin veel selles usus et “mis mulle rohkem sobiks”! Aga ei, sulle antakse see, mida pead õppima! Ja ma olen olnud püüdlik.

Kuigi, ega ma alati ei mõista, ei oska. Seda tunnet on vist kõik lapsevanemad pidanud nentima. Siinkohal ongi oluline mitte loobuda, vaid edasi õppida. Arvestusega, et ka õpitu nõuab pidevat ümberõppimist, täiendõpet. Sest inimene pole iial valmisprodukt, ta on arenemises. Niisamuti ei ole ma inimene, kes ütleb, et kõike on võimalik kasvatada, oma rolli mängib inimloomus, geneetiline pärand… ja ometi ei usu ma ka vabakasvatusse. Usun, et inimlast peab suunama, toestama, nagu taim vahel vajab toestust, kui hakkab viltu kasvama.  Last tuleks toetada hea eeskujuga, armastusega loomulikult, aga ka teadlikkusega, ja vahel ka rangusega. Sest igas situatsioonis ei saa malbeks jääda. Poisid kipuvad katsetama lubatu piire ja neid tihti ka ületama, seegi vajalik kogemus, ent ta peab ka tunda saama, et vääritul teol on tagajärjed. Et elu on vastutus. Vahel peab tegema ka mitte nii meeldivaid asju, kasvatama end, alistama oma nõrkusi, mugavust. Tunnistama oma eksimusi, parandama, andeks paluma ja andeks andma. Head lapsed kasvavad vitsata, ikka armastusega, aga ka seal on omad nõksud. Ka teatud nõudlikkus on armastuse osa, usun ma.

Mind ennast kasvatati nii armastuse kui ka nõudlikkusega ja olen selle eest oma vanaemale ja emale tänulik. Minnalaskmine, millena ma vabakasvatust näen, ei pruugi anda suurepäraseid tulemusi selleks, et inimesel kujuneksid teda toetavad väärtushinnagud ning et ta elus hästi hakkama saaks. Ja ma ei mõtle välist edu, vaid et ta südametunnistus oleks puhas ja hing hoitud.

Poisid. Emade rõõm ja valu

Võib-olla ka paljude isade rõõm ja valu, ent mina saan siiski rääkida tugevatest ematunnetest. Tõepoolest, mõtlen tihti, et lapsed on meie vastutus, peaksime nendega rohkem tegelema ja mitte ainult siis, kui nad on väikesed. Nad vajavad meid väga kaua. Alguses hoolitsejatena, hiljem sõpradena. Ja mida kauem me suudame olla neile toeks, seda lähedasemad on suhted. Ma usun, et tugi vanematelt – ja pean silmas eelkõige vaimset, moraalset tuge – vajame eluaeg ja see oleks väga võimas side. Kahjuks on väga paljudel oma vanematega suhted leiged – meil on neile ikka etteheiteid, me ei mõista neid, nemad ei mõista meid…Näen põhjusi just selles, et meil on olnud puudujääke suhtlemises lapsena ja neil on ehk omakorda omad puudujäägid oma vanematega seoses ning neid mustreid ei õnnestu enamikel murda. Sest meil puudub võime näha seoseid. Et lapsed ongi meie külvatud vili, mille eest peame hoolitsema.

Kurb on see, et me väsime. Peresuhted nõuavad raudseid närve ja paljud põgenevad selle vastutuse ees varem või hiljem. Kes kuidas. Mõni põgeneb päriselt ära, mõni jääb, aga teda pole kohal. Sellisest, passiivsest vanemast pole lapsele tuge.

Mulle tundub, et eriti vajavad tuge poisid.

Sest näen, et kuigi tüdrukud on õrnad, nad saavad paremini hakkama. Tüdrukud elavad väljapoole, on head suhtlejad ning nende looduslik anne on ellujäämine, jätkusuutlik käitumine, nähtavasti on see seotud emase poegade eest hoolitsemisega loodusliku pärandina. Me ei saa põgeneda.

Poisid elavad tihti sissepoole, neile hakkavad kergemini külge kõiksugu sõltuvused, teismeeas peavad nad end rohkem tõestama, neil on noorukina raskem leida oma kohta elus, täiskasvanud mehel, kel pole lapsepõlvekodust küllalt tasakaalustavat energiat kaasa antud, ilmnevad tihti eneseteostuspained ning hakkamasaamatus isasele looduse poolt “kingitud” seksuaalse pagasiga.

Ema võib poegadele palju õpetada, aga seda peamiselt naistest. Ausus on igal juhul oluline. On tuhandeid anekdoote ja ka tõsielulisi lugusid meestest, kes ei mõista naist. Tema tujusid, tema keerulist hormonaalset süsteemi, tema tabamatut olemust. Kui ema on poegadega aus, siis usun, et need pojad mõistavad naist paremini ja saavad elus ka naistega paremini hakkama. Sest see nõuab mõistmist, palju mõistmist. Ja austust. Naise kui ema, kui looja suhtes. Ema võiks loomuldasa olla poegadele tõesti ema – hell ja hoolitsev, aga mitte ülehoolitsev! Ta võiks saada jääda naiseks, et asjad oleks tasakaalus. Elu aga pole kaunis piltpostkaart, siin on asjad tihti tasakaalust väljas. Minu tähelepanekud peredest on ikka sellised, et naine juhib kogu seda kremplit. Sest mees on passiivne. Ja passiivsed isad on omakorda kasvanud isata või passiivse isaga ja seetõttu tihti domineeriva emaga. Sest keegi peab ju ohjad haarama! Naise loomus on kärsitu ja ta tihti ei jaksa meest järele oodata, nii ta teebki kõik ise ja otsustab ise ja algatab ise ja lõpuks teeb ka poegade eest kõik ära, sest…ta ei jaksa mehi järele oodata! “Ise jõuan enne sada korda tehtud, kui nemad end liigutavad!”, olen kuulnud tarmukat pereema ütlevat. Sealt see lumepall veerema hakkab, kus asjad viltu hakkavad vedama.

Ma küsisin kord sellele poiste kasvatamise teemale mõeldes kahelt oma meestuttavalt, mida nemad oleks tahtnud, et vanemad oleks nende kasvatamisel teisiti teinud.

Üks neist vastas, et ta oleks soovinud, et isa oleks rasketel hetkedel olemas olnud. Ja teine vastas, et ta ema oleks pidanud temast oskama paremini lahti lasta. Tal endal lasta otsustada. Need vastused on ammendavad. Nii see võikski ideaalis olla. Isad peaksid olema aktiivsemad ja naised võiksid siis olla…vähem aktiivsed. On loomulik, et emad ikka muretsevad laste pärast. Sealt pole pikk tee ka ülemuretsemise ja ülehoolitsemiseni, mille tulemusena tekib pojas ehk hoopis trots või siis üldine õpitud abitus, mille tõttu ta ise elus hiljem kannatab. See peaks olema teadlik  hüüumärk emadele. Aga kui toeks on vastutav isa, kes võtab osa koormast lastekasvatusel enda õlgadele, oleks ka naisel kergem lahti lasta, usaldada. Tegelikkuses juhtub see, et naine võtab mehe ülesanded ja siis läheb tahes-tahtmata logisema paarisuhe ja nii see süsteem kõik logiseb ja pojad peavad kasvama meesteks üsna ebatoimivas õhkkonnas. Ema võib olla kuitahes tubli naine, aga isa eest ta ikkagi olla ei saa. Isa eest peab olema isa. Isa ja poegade ühistegemisi, isa-poja jutte ei ole võimalik ületähtsustada. Isa suhe poegade emasse paneb aluse poegade suhtele edaspidi naistega ja tõsi, ema suhe laste isasse omakorda tekitab pojas kas uhkuse- või alaväärsustunde meheks olemisest.

See üks minu eluülesandeid, õppetunde. Kuidas, olles näinud küll nõrku, küll sõltuvustes, küll vastutustundetuid mehi, tundnud elus mitmeid kordi hülgamist meeste poolt, alates lapspõlvest…kuidas jääda meeste suhtes austavaks, sest see on ju see energia, mida ma oma poegadele annan, see “teadmine” meestest.

Minu väljapääs on olnud see, et ma kiidan poegade kuuldes tublisid mehi.

Need on peamiselt isad, kes tegelevad oma lastega, on töökad ja mõistlikud, olgu neil see eeskuju ja lootus.

See pole meeste hurjutamiseks, tihti on mulle ette heidetud, et ma “kipun õpetama, dikteerima”…ma õpetan ka ennast, ma õpin ka ise ja näen ka naiste vigu selles suhtes. Nagu öeldud, lapsed on me vastutus, me tulevik. See nõuab ka enesekasvatust. Väga lihtne oleks elada vastutuseta, põgeneda ära. Jätta kogu see “hullumaja”, mis nõuab endasse vaatamist ja otsida lihtsamaid viise elu äraelamiseks. Selliste inimeste mugavusrepliigid on: “Lapsi ei pea kasvatama, nad kasvavad ise!” ja “Laste pärast ei pea koos elama!”

Tõtt-öelda pole ma oma aega ja ruumi vajava inimesena isegi enam kindel, kas peabki koos elama, aga ühiste laste nimel võiks vähemalt koos tegutseda. Nii nagu meelsalt ja meelsasti tegutseti koos nende tegemise ajal! (Ma räägin vahel tõsistest asjadest naljatades, see loodetavasti vähendab mu õpetlikku tooni.)

Niisiis. Poisid vajavad õrnust. Igatahes. Nad on väga tundlikud. Ja loomulikult pole nad kõik ühtemoodi, isegi kui nende hormonaalsed protsessid on. Loomused aga on erinevad. Kõik on erivajadustega! Nagu minu kaks poega. Nii erinevaid inimesi annab otsida.

Mu vanem poeg on introvertne ja suur mõtleja, teda välised asjad justkui ei kõiguta. Ta teab rohkem poliitikast ja ajaloost kui mina, ammugi palju rohkem kõike mootoritest ja tehnikast. Tundub, et ta suudab kõike loogiliselt seletada ja mõistusega võtta. Ta leiutab asju ning tema “preparaate” (pool aastat purgis seisvat ollust või äädikalahuses ligunevat metsast leitud põdra sääreluud) ei tohi koristamise eesmärgil puutuda! Hetkel valmistab ta oma toas pommi – ta on tühjendanud kümneid tikukarpe ning tikuotsi on plastpudel täis. Ma loodan, et ma ei kuule seda pauku, mis ühel päeval kärgatab, ning et me elamine ei kannata. Ütleme nii, et taolise leiutaja puhul, teadagi, on palju koristamata “katsetusi”, lisaks üldisele hajameelsusele ning “tavapärasele” korralagedusele.  (“Keda see häirib!?”) Aga ma olen end kasvatanud – ma ei tee seda koristustööd poja eest ära ja lasen tal katsetada, aga nõuan ka järjekindlalt enda järel koristamist. Ma olen näinud kingi söögilaual, aluspükse külaliste diivanil, sokke igal pool ja ma ikka veel jaksan, sadu kordi! öelda – pane need asjad ära oma kohale… Sest ma tean meest, kes lapsena tahtis kõike teha, aga ema ei soosinud seda tulevast segadust ning koristas ja tegi kõik poja eest ära. See tulemus ei olnud hea. “Ma mäletan, et tahtsin niiväga lapsena midagi teha, aga ei saanud,“ ütles too mees. Ma näen, ta teeb neid tegemata, igasuguseid asju nüüd, kui juustes on juba halli.

Mu noorem poeg on hoopis teine tüüp. Võib vist öelda, rohkem minusse. Ta on küll korralik, ta teab alati, kus on ta asjad ja ta peseb nii end kui oma riideid liigagi tihti, kuid ta on pöörane ja äärmuslik vahel oma tunnetes, mida ta iial ei varja. Tal on rohkesti fantaasiat ja ta kiindub kergesti, ta tujud vahelduvad ja elu temaga on kui pidev kiirteel olek. Varahommikust hilisõhtuni. See pole lihtne. Ma pean tihti just tema pärast minema õue jalutama, et tulla tagasi rahulikumana. Aga enne veel on ta jõudnud mulle mitu korda helistada või sõnumi kirjutada: “Palun tule koju!” Ta armastab mind väga ja selline intensiivne kiindumussuhe, üles-alla tunnetega, on vahel kurnav. Kuigi, samas ma mõistan teda. Tal on kunstiannet ja üle kõige ma soovin, et ta arendaks seda, aga näen ka ohtu – tänapäeva lapsele omaselt ei suuda ta eriti keskenduda, ta kaotab ruttu huvi, jätab huvikoolid, ta on kärsitu ega jaksa süveneda. Püüan välja mõelda, kuidas seda parandada. Näen segava faktorina laste puhul üldiselt ikka nutimängude ahvatlust. Lahendus oleks tegelemine lapsega, pakkudes talle muid võimalusi, aga alati ise ei jaksa.

Juba aastaid tagasi pani mind muretsema, kuidas mõned lapsed mu poja sünnipäeval virisesid, et igav ja igav…loodusmatk on igav, kodune muinasjututeater igav, õuemängud igavad! Saaks juba ekraani taha…see tavapärane pilt, kus lapsed ja noored on küll koos, kuid igaüks klaasistunud pilguga oma nutiseadmesse uppunud, on nukker. Sellega võidelda tundub lausa võimatu.

Vaatamata tehnoloogia arengule on lapsed tänapäeval üksildasemad kui eales varem. Noorel oleks kasulikum vahel igavust tunda, et tema mõte läheks tööle, aga juba päris pisikestele annavad lapsevanemad kätte “nutikad”, mis neist kahjuks kuigi nutikaid ei tee.

Viisin aastaid tagasi oma poja juuksurisse ja juuksur pakkus talle lõikuse ajal oma telefonist multikat vaadata! Uus normaalsus. Ära vaata elu, ära ole hetkes, ole sõltuvuses.

Mina näen väljapääsu neist suluseisudest looduses. Loodus võiks veel päästa meie nüristunud meeled, meie tuhmunud tajud. Loodushääled ja loomulik vaikus võiksid meid tagasi juhatada meisse enestesse. Meie oma hinge ja unikaalse olemise juurde.

Usun, et ka muusikal on see võime, aga kõik see muusika, mida pakutakse, ei teeni seda eesmärki mitte, vastupidi. Muusika, mis parandaks, peaks olema teadlikult valitud. Aga noored ju tarbivad ikka seda, mis meedikanalitest kostub.

Rohkem märkamist, tunnustamist

Mu pojad käivad küll Waldorf-koolis ning usun, seal on loovust ning isemõtlemist ja vabadust rohkem kui tavakoolis, ent millesse ma tõesti usuksin, oleks nn. “metsakoolid”. Olen kuulnud, et näiteks Saksamaal on juba taolisi koole. Kui oleks minu teha, toetaksin väga Eestisse taoliste koolide rajamist, see oleks igaljuhul parem ravi ülekoormatud meeltele kui mistahes psühhoteraapia. Ent meil ei jätkuks spetsialiste ja kui jätkukski, siis peaksid nad arvatavasti töötama “õhinapõhiselt”. Arvatavasti olema ise nende laste vanemad ning lõpuks oleks asi üsna sarnane koduõppele. Aga elamine on kallis ja sestap on taolised idealistlikud haridusmõtted metsakoolist nähtavasti utoopilised. Eestis on justkui suuremaid probleeme…ja metsi jääb ka järjest vähemaks.

Ma usun, et meile õpetatakse koolides palju ebavajalikku, aga see, mis elus kõige keerulisem, inimsuhted, jääb õpetamata. Seda pead ise läbi valude ja eksimuste õppima. Meis kõigis on kõike, nii positiivseid kui negatiivseid momente. Oluline oleks koos elades, koos kasvades, keskenduda positiivse rõhutamisele, siis ehk saavad ka need puudujäägid paremini taltsutatud.

Muret on poiste kasvatamise juures küllaga – kuidas kasvatada püsivust, kuidas saada lahti laiskusest; mõnel hetkel, kui poisid on teinud midagi tõeliselt rumalat, et mitte oma jõuetusest ja oskamatusest teha vastureaktsioonina veel suuremaid vigu, neid süüdistades, karistades, ähvardades. Kui inimene on närvis, on neid vigu lihtne teha, eks. Samas, me oleme kõigest inimesed. Usun, et tunnustamine, tänulikkus aitaksid. Kui lapse, noore või ka täiskasvanu püüdlusi ja tublidusi võetakse iseenesestmõistetavalt, ei ole ehk edaspidi indu tubli ollagi. Mina küll rõõmustan ja kiidan poisse iga aruka, südamliku, vahva teo eest. Ma kiidan, kui vanem poeg saab muusikakoolis solfedžo töö eest viie, kui ta koristab ära oma laua või viimati, kui ta aitas mul tapeeti panna!

Ma rõõmustan ja toetan nooremat poega, kui ta suudab keskenduda, teda haarab vaimustus ning joonistab mõne täiesti pöörase pildi, mille taolist mina iial välja ei mõtleks. Tema tegelased on fantaasiarikkad ja lennukad. Tunnen uhkust, millise südamlikkusega võib ta hoolitseda minu eest, kui olen näiteks näppu lõiganud või kui meie külamehest sõber jalaluu murdis ja mu poeg lausa nõudis, et me temale haiglasse kõik vajaliku viiks…ning siis talle oma joonistusi saatis…Me peame õppima välja näitama oma tänu ja heakskiitu lähedastele, siis ei ole ka lastel tunnet, et vanem koguaeg õiendab, sest teadagi – negatiivne jääb meie mällu tihti kahjuks sügavamini…

Sooviksin kasvatada oma poegades vastutustunnet, väärikust, julgust, ausust. Inimene peab omama selgroogu, ei tohi olla liigselt teiste arvamustest kõigutatud ja samas ei peaks see isepäisus tähendama jäikust. Teatud paindlikkus on samuti oluline. Aga see ei saa omakorda kujuneda iseloomutuseks. Usun ka, et inimesel võiks kujuneda elu jooksul usk ja tänulikkus Kõiksuse ees. Inimene on küll võimas, kuid mitte kõikvõimas. Elu keerulistes hetkedes peaksime oskama end ise aidata. Jah, kõike ei saagi sõnades õpetada. Suured õppimised käivad läbi tajude. Kui aasta tagasi oli mu nooremal pojal väga raske – ta ei tahtnud kooli minna, ta läbis liiga palju erinevaid tundeid korraga, kogesime mitut traumat järjest…ta olekud hirmutasid mind vahel…siis võtsin ma ta endaga kaasa jõe äärde. Ta istus kivi peal ja kuulas, mis kivi talle ütleb…. ja ma rääkisin talle, et kui tal on raske, saab ta alati tulla jõe äärde ja soovida midagi või mõelda, kuidas jõgi kõik ta raskuse minema viib ja uue hea tunde toob. See kergus saabus tookord mõnekümne minutiga ja ma sain oma lapse tagasi, ta sai silmnähtavalt endasse tagasi. Loodan väga, et ühel päeval oskab ta samuti nõnda looduselt abi saada.

Teinekord läksin ma rabamatkale koos oma vanema pojaga, oma leiutajaga. Ta oli väsinud, pea valutas, küllap omakorda sellest sissepoole elamisest. Jätsin ta koolist koju ja ta tegi ise ettepaneku minna matkama. Tegime termosesse kaasa teed ja pakkisime võileivad ning ka tema tuju ning olek paranesid looduses märgatavalt. Ta oli sõnadeta tänulik.

Me oleme käinud ka terapeudi juures rääkimas, ent sellist tulemust, nagu korra looduses käies, sügavalt hingates, ei ole saanud iial.

Ma usun looduse toetavasse energiasse. Ja paljud vead, mis kasvatamisel sisse lipsavad, eriti, kui ise oled väsinud või uues “kasvatusolukorras”, lapse arengust lähtuvalt, saab üle vaadata, tunnistada ning siluda just tajude ja tunnetuse abil, mida loodus suudab võimendada.

Ja isad, vanaisad – rääkige oma poegadega, lapselastega, avameelselt. Asjadest, millest emad, vanaemad ei taipagi rääkida. Tegelege nendega, õpetage neile midagi, mida naised ei oska. Mis oleks mehele vajalikud oskused. Kuulake neid poisse, nad õpetavad teid, olema paremad isad, mehed. Poisid on seda väärt. Et kasvada väärt meesteks.

Poiste emad aga – hooligem iseendast, tehkem asju, mida meie hing ihkab, olgem loomingulised, loogem enda ümber ilu ja harmooniat, jäägem sensuaalseteks naisteks. Puhakem, kui väsime. Andkem meestele võimalus kasvada meesteks, oodakem nad ära. Kasvatagem kannatlikkust.

Need poisid on seda väärt. Et kasvada väärt meesteks. Sest väärt mehi on hädasti vaja.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (147)