Meelis Kubits:  järgmine peatus, Valgevene? Ülestunnistus #21

„Paljud inimesed on minu käest küsinud“. Küllap oleks usutav alustada oma iganädalast kirjatükki eeltoodud, praeguses turbulentses ühiskonnaelus populaarse sissejuhatusega rubriigist „ise küsin, ise vastan“. Selline sissejuhatus vaatab sotsiaalmeediast vastu iga mõne minuti tagant. Päriselu lubab siiski võimaluse jääda oma liistuda juurde ja jätkata sealt, kus möödunud nädalal lõpetasime, juunist 2012.

Peale odessiitide külaskäiku tekkis kümnete inimeste peades ainuvõimalik küsimus, mis saab edasi. Mida peale hakata selle õrnalt tekkima hakkava sotsiaalse kapitali ja suveräänse, riikidevahelisest suhetest sõltumatu rahvadiplomaatia liikumisega.

Tallinn lendas 2011. aastal Odessasse, 60 000 eurot. Odessa käis Tallinnas juba kümne tuhande võrra odavamalt. Inimestele meeldis ja korraldaja miinus oli väiksem. See tekitas arusaamise, et saadud võimsa emotsiooni ja kallihinnalise kogemuse põhjal on võimalik analoogseid aktsioone korralda nii, et helesinise toru lõpus paistab valgus. Lõppematu pealemaksmine ei olnud ühegi algatuse puhul iseenesestmõistetav. Idee oli alati jõuda vähemalt nulli. Eesmärk oli algusest peale valesti püstitatud, kuid see ole mõeldud tagantjärele tarkuse ja halana, vaid elusa näitena sellest, kuidas mitte liiga pikal ajateljel saab peost kultuurivahetus ja kultuurivahetusest missioon. Viimase puhul ei ole rahal teatavasti tähtsust.  Eesmärk muutus ajas.

2012. aastal leidis aset ja sai hoogu juurde kahe linna kodanike vaheline kultuurivahetus, millest ei pea otsima mingit liiga sügavat mõtet, sest Odessa ja Tallinn on sõpruslinnad juba aastast 1997. Eraalgatusel ja rahastusel toimunud aktsioonid ei kõnetanud vandenõuteoreetikuid, kuna ei puudutanud riiklikku taset.

Mängisin juba juuni alguses mõttega, et peale odessiitide võõrustamist võiks midagi lahedat korraldada Valgevenes. Suhteliselt suletud ühiskond, kuid meile kultuuriliselt arusaadav ja linnulennult üldse mitte kaugel. Väljakutseid seega jagub. Rahvadiplomaatia ei otsi sissetallatud teid, punaseid vaipu ega riigieelarvest finantseeritud peitusemängu nimega kolmanda sektori aktiivsus.

Vilniuse kesklinnast on Valgevene piirini minna veidi üle paarikümne kilomeetri. Mäletan nullindate keskpaigas Leedus läbiviidud küsitlust, kus suur hulk vastajaist oli veendunud, et Valgevene asub tuhandete kilomeetrite kaugusel. Kõik suletud riigid näivad meie peades Põhja-Koreana. Valgevene oli veel 10-15 aasta tagasi Euroopa lahendus selle kelmika soengu ja stiilset vormiriietust eelistava, kangekaelse härrasmehe juhitud riigist.

Suletusele vaatamata mängib Valgevene vitaalne liider Euroopa ja Venemaaga juba kolmandat aastakümment mängu „kes aias, kes aias”, andes nii ühele kui teisele iseseisvuse säilitamise nimel sobilikke signaale. Tõsi küll, naabrite surve kasvab. Viimane tüli Venemaaga tõusetus paar päeva tagasi, kui viimase suursaadik korraldas Minskis Krimmi liitmise 5. aastapäevaga seoses piduliku pressikonverentsi, kuhu Batka ei lubanud osalema Valgevene riiklikke meediakanaleid. Valgevene jaoks on Krimm endiselt Ukraina territoorium. Selle lükkega andis Valgevene president naabritele märku, et liitriigi moodustamine de facto ei ole sugugi veel otsustatud. Surve muidugi jääb.

Järjekordne Valgevene avanemine toimus 2009. aasta sügisel, kui president Lukašenka kohtus lühikese aja jooksul Rooma Paavstiga, teretas Itaalia peaministri ja Leedu presidendiga. Eesti poolt käis Euroopa Liidu nimel maad kuulamas tollaegne välisminister Urmas Paet, saatjaks 30-liikmeline äridelegatsioon. Euroopa suured ninad hoidsid Batkaga distantsi. Minsk muutus Euroopale huvitavaks taas viis aastat tagasi, peale Krimmi okupeerimist. 2012 oli Valgevenega asjaajamine palju keerulisem.

Eestis resideeruvale Valgevene suursaadikule oli mõte Tallinn – Odessa kultuurivahetuse eeskujul millegi analoogse korraldamisest väga isuäratav. Kiiresti  korraldas ta 2012. aasta juuli alguses mulle kohtumise Valgevene kultuuriministriga. Kohtumine, mis mul tema Eesti ametivennna puhul jäi kättesaamatuks. „Kui ma iga ürituse korraldajaga peaksin kohtuma, siis ei saaks oma tööd üldse teha“. Jäi meelde. Nii hõivatud inimestega tuleb hoida distantsi.

Täispikkuses saavad tasulisi artikleid lugeda püsitellijad.

Aita luua innustavat ja harivat keskkonda!
Artiklite lugemiseks loo EDASI.org lugejakonto ja tee PÜSIMAKSE PANGAS 5€/kuus.
Teine võimalus on ZLICK mikromakseteenus, kus makse toimub mobiiltelefoni teel.

Häid lugemiselamusi!

 

Meelis Kubits

Meelis Kubits

Meelis Kubits on mitme aastakümne jooksul olnud Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kaheksal aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (35)