Meelis Kubits: 25. veebruar vabaks! Ülestunnistus #18

Priit Loogi kehastatud Andres Paas on mul kogu aeg silme mees kui mõtlen ette 25. veebruarile. Palju muu kõrval ütleb „Tõde ja õigus“ meile lühidalt, et paus tuleb võtta nüüd ja kohe, mitte nädala pärast. Esmaspäevast algavale koolivaheajale lisaks olgu puhkepäev 25. veebruar, päev peale Eesti Vabariigi aastapäeva. Hea uudise nimel võib see kalendris olla isegi punast värvi.  

Esmalt muidugi, palju õnne meile kõigile! Põhjust õnne soovida ja õnnesoove vastu võtta on. Pilt, mis 2019. aastal Eesti riigile peale vaadates avaneb ei ole halb. Kuna liikumine on tehtud suhteliselt lihtsaks, siis parim viis sellest aru saada on aegajalt ära käia. Ja tagasi tulla. Lõpuni hea on teatavasti seal, kus meid ei ole.

Pealt sada aastat küpsemist ja paariaastast filmitegu on „Tõde ja õigus“ valmis. Tegijate poolt läbitud vintsutused olid vähemasti algfaasis ise otseses mõttes tõe ja õiguse otsimine. Hea uudis on see, et mitte ainult otsimine, vaid – leidmine, triumf. Ma ei ütle midagi, mida enamik meist juba ei teaks või vähemasti poleks usaldusväärsetest allikatest kuulnud. Film on võimas ja ühine tegijate ning tellijate, aga järelikult kogu Eestimaa suur õnnestumine. Möödunud nädalal Eesti rallimeeste poolt tehtu iseloomustamiseks viidatud ülivõrdeid kõlbab kasutada küll. 15 tundi peale kinoskäiku sõber Volliga arutledes, kas see suurepärane film on see, mida tahaks veel näha või tuleks pigem pidada pikemat pausi, et võtta kogu seda lõpptulemust seedida, sai minu jaoks selgeks juba järgmisel õhtul. Tahaks vaadata uuesti, vaadata filmi Andres Paasi silmadesse ja teha mõnda asja teisiti. Kui suuri asju muuta ei saa, siis tuleb muuta väikseid.

24. veebruar, vabariigi aastapäev langeb tänavu pühapäevale. See ei ole eestimaalaste jaoks sugugi mitte kõige lihtsam päev aastas. Võrdluseks, teisele suurele pühale, võidupühale järgneb jaanipäev ja üleüldine tööhooaja selgroo murdumine. Vaatamata rahvanaljadele on jaanipäeva ajal pigem soe ja inimesed on enamasti rõõmsameelsed. Eestimaalaste pikimad pühad, jõulud ja aastavahetus jooksevad tihti kalendrites niimoodi kokku, et nende vahele jäävad paar töist päeva kuluvadki liigutamiseks ära. On küll külm, aga jõulude perekesksus ja lähedaste kokkutulemine kompenseerib selle. Tõsi, kohati on see päris naljakas. Pean silmas ülevoolavat kaubanduse toel saabuvat headuse lainet, mis tuleb ei tea kuskohast ja lahkub sama kiiresti pagan teab kuhu.

Seevastu üksi ja õnnetult kalendris seisev vabariigi aastapäev on ise igas mõttes korralik tööpäev. Meie minevik on istutanud 23. veebruarile ühe teatud armee aastpäeva, mille bränding on küll aastate jooksul muutunud, kuid sisu mitte. Seepärast on igati seaduspärane, et vabariigi aastapäeva tähistamine käivitub esimesel võimalusel, kui ööpäevaring vahetunud. Vähe on aastas pidusid, mis algavad meie nõudlikus kliimas varahommikul kell seitse otse tänaval ja kestavad läbi erinevate koosviibimiste hilisõhtuni välja. Ametlik osa toimub seni, kuni hinnangud naabriproua kleidile ja presidendi mõtetele antud. Mitteametlik vajub öösse. Hirmus tamp on peal kõigil, kes kodumaad kalliks peavad. Mida kallim, seda suurem tamp ja kohustused.

Ja siis ta tuleb, vabariigi aastapäevajärgne, 25. veebruari hommik.

Iseenesest mõista vahetub päev kalendris mõne noore ja õpetatud ühiskonnategelase arutlusega, miks on rahvas vihane. Enesetunnet see teatavasti paremaks ei tee. Veebruar ei ole niigi ilmastiku ja majanduslikuks mõttes kingitus, seega on iga hingetõmbepaus abiks. Vabariigi terviseks ja kultuurirahvale legaalset toetust ei määri kellegi mainet. Eestis läbiviidava ja totaalselt ebaõnnestunud alkoholipoliitika apologeetide kommentaarid arvesse ei lähe.

Keskkonnas kus nii töötegemise sisu kui vorm, efektiivsus ja vajadus konkreetse töö kui niisuguse järgi on palju muutunud ja karta on, et suuremad muutused on alles ees, ei jää mitte midagi tegemata, kui enamik inimesi sel päeval koju jäävad. Enne kui asuda realiseerima sotsialistlikku kodanikupalka, tasub neile samadele kodanikele anda hingamisruumi oma väljateenitud pidude pidamiseks ja neist taastumiseks.

Aeg rääkida lihtsatest asjadest

Täpselt ühe nädala pärast valivad Eesti inimesed uue Riigikogu koosseisu. Kui rääkida oma sõpradele muudes riikides, et siiani on olnud meie valimiskampaania kõige suurem skandaal kahtlus, et üks kandidaatidest olla vehkinud maha osa oma ülikooli lõputööst kaheksateist aastat tagasi, siis Eesti poliitilise kultuuri aktsiad tõusevad päris kõvasti. Mitte, et nad varem kõrgel ei oleks olnud võrrelduna saatusekaaslastega. Seejuures ei väsi ma kordamast, et tänaseks päevaks on selles loos kõige ebameeldivam Tallinna Ülikooli agressiivne vaikimine, mis on pannud surve alla nii konkreetse kandidaadi kui laiemas mõttes kogu ühiskonna. Kandidaat on otsekui pantvangis ja peale Riigikogu valimisi laiutab (tõsi küll, eksisteerib võimalus, et just seepärast ei laiutagi) käsi, öeldes „valijad on mind usaldanud“. Ülikool pidanuks seisukoha võtma skandaali nädalal.

Samas kategoorias sündis senine valimiskampaania skandaal number 2, kus kõigi suuremate erakondade esindajad otsustasid üheskoos mitte minna ühte telesaatesse. Asja sisusse mitte trügides markeerin vaid, et tegemist on harukordse üksmeelega, milline meenutab vaid erakondadeülest otsust üheksakümnendate lõpust, kui NATO tuled teoreetiliselt paistama hakkasid ja parteid kahe protsendi suuna kokkku leppisid. Arvata on, et algava nädala kandidaatideta debatt purustab debatid kandidaatidega. Millest see meile räägib?

Õhus on palju kergeid teemasid, aga kuna kõik tahavad maru targad välja paista, siis ei juleta neid avada. Suurte osas ei käi aga jõud üle ja mis siin salata, need ei ole juba mõnda aega meie otsustada.

Sõnaga, kõik see rahvas kinno Andres Paasi silmi vaatama.

Meelis Kubits

Meelis Kubits

Meelis Kubits on mitme aastakümne jooksul olnud Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kaheksal aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (50)