„Paljud inimesed on minu käest küsinud“. Küllap oleks usutav alustada oma iganädalast kirjatükki eeltoodud, praeguses turbulentses ühiskonnaelus populaarse sissejuhatusega rubriigist „ise küsin, ise vastan“. Selline sissejuhatus vaatab sotsiaalmeediast vastu iga mõne minuti tagant. Päriselu lubab siiski võimaluse jääda oma liistuda juurde ja jätkata sealt, kus möödunud nädalal lõpetasime, juunist 2012.
Peale odessiitide külaskäiku tekkis kümnete inimeste peades ainuvõimalik küsimus, mis saab edasi. Mida peale hakata selle õrnalt tekkima hakkava sotsiaalse kapitali ja suveräänse, riikidevahelisest suhetest sõltumatu rahvadiplomaatia liikumisega.
Tallinn lendas 2011. aastal Odessasse, 60 000 eurot. Odessa käis Tallinnas juba kümne tuhande võrra odavamalt. Inimestele meeldis ja korraldaja miinus oli väiksem. See tekitas arusaamise, et saadud võimsa emotsiooni ja kallihinnalise kogemuse põhjal on võimalik analoogseid aktsioone korralda nii, et helesinise toru lõpus paistab valgus. Lõppematu pealemaksmine ei olnud ühegi algatuse puhul iseenesestmõistetav. Idee oli alati jõuda vähemalt nulli. Eesmärk oli algusest peale valesti püstitatud, kuid see ole mõeldud tagantjärele tarkuse ja halana, vaid elusa näitena sellest, kuidas mitte liiga pikal ajateljel saab peost kultuurivahetus ja kultuurivahetusest missioon. Viimase puhul ei ole rahal teatavasti tähtsust. Eesmärk muutus ajas.
2012. aastal leidis aset ja sai hoogu juurde kahe linna kodanike vaheline kultuurivahetus, millest ei pea otsima mingit liiga sügavat mõtet, sest Odessa ja Tallinn on sõpruslinnad juba aastast 1997. Eraalgatusel ja rahastusel toimunud aktsioonid ei kõnetanud vandenõuteoreetikuid, kuna ei puudutanud riiklikku taset.
Mängisin juba juuni alguses mõttega, et peale odessiitide võõrustamist võiks midagi lahedat korraldada Valgevenes. Suhteliselt suletud ühiskond, kuid meile kultuuriliselt arusaadav ja linnulennult üldse mitte kaugel. Väljakutseid seega jagub. Rahvadiplomaatia ei otsi sissetallatud teid, punaseid vaipu ega riigieelarvest finantseeritud peitusemängu nimega kolmanda sektori aktiivsus.
Vilniuse kesklinnast on Valgevene piirini minna veidi üle paarikümne kilomeetri. Mäletan nullindate keskpaigas Leedus läbiviidud küsitlust, kus suur hulk vastajaist oli veendunud, et Valgevene asub tuhandete kilomeetrite kaugusel. Kõik suletud riigid näivad meie peades Põhja-Koreana. Valgevene oli veel 10-15 aasta tagasi Euroopa lahendus selle kelmika soengu ja stiilset vormiriietust eelistava, kangekaelse härrasmehe juhitud riigist.
Suletusele vaatamata mängib Valgevene vitaalne liider Euroopa ja Venemaaga juba kolmandat aastakümment mängu „kes aias, kes aias”, andes nii ühele kui teisele iseseisvuse säilitamise nimel sobilikke signaale. Tõsi küll, naabrite surve kasvab. Viimane tüli Venemaaga tõusetus paar päeva tagasi, kui viimase suursaadik korraldas Minskis Krimmi liitmise 5. aastapäevaga seoses piduliku pressikonverentsi, kuhu Batka ei lubanud osalema Valgevene riiklikke meediakanaleid. Valgevene jaoks on Krimm endiselt Ukraina territoorium. Selle lükkega andis Valgevene president naabritele märku, et liitriigi moodustamine de facto ei ole sugugi veel otsustatud. Surve muidugi jääb.
Järjekordne Valgevene avanemine toimus 2009. aasta sügisel, kui president Lukašenka kohtus lühikese aja jooksul Rooma Paavstiga, teretas Itaalia peaministri ja Leedu presidendiga. Eesti poolt käis Euroopa Liidu nimel maad kuulamas tollaegne välisminister Urmas Paet, saatjaks 30-liikmeline äridelegatsioon. Euroopa suured ninad hoidsid Batkaga distantsi. Minsk muutus Euroopale huvitavaks taas viis aastat tagasi, peale Krimmi okupeerimist. 2012 oli Valgevenega asjaajamine palju keerulisem.
Eestis resideeruvale Valgevene suursaadikule oli mõte Tallinn – Odessa kultuurivahetuse eeskujul millegi analoogse korraldamisest väga isuäratav. Kiiresti korraldas ta 2012. aasta juuli alguses mulle kohtumise Valgevene kultuuriministriga. Kohtumine, mis mul tema Eesti ametivennna puhul jäi kättesaamatuks. „Kui ma iga ürituse korraldajaga peaksin kohtuma, siis ei saaks oma tööd üldse teha“. Jäi meelde. Nii hõivatud inimestega tuleb hoida distantsi.
Kohe poliitilisse emigratsiooni, suursaadikuks Pariisi saatmist ootav minister oli avatud ja koostöövalmis. Kabinetist võeti vajalikud kõned ja nii jooksin päeva jooksul olulisemad Minski kontserdipaigad ja kunstisaalid läbi.
Minsk on askeetlik ja kohati veidi kurb, ilmasõjas palju kannatada saanud, aga erakordselt sooja elanikkonnaga linn. Valgevene rahvuslik lennukompanii Belavia avab tänavu maikuu lõpus järjekordse katsel Tallinn – Minsk lennuliini, mille kasutajatele on paaripäevane reis ühtlasi viisavaba. Kel vähegi võimalust, vaadake sellele riigile peale, sest juba väga varsti võib ta maailmakaardilt sellisel kujul kaduda.
2012. aasta juuli Minski kohtumiste järel tegin kaks peamist järeldust. Esiteks oli selgelt aru saada, et vaatamata diplomaatide ja asjaomase ministri külalislahkusele oli potentsiaalne risk sattuda valel ajal valesse kohta täiesti olemas. Seda tunnetust kodust või internetist ei saa. Keegi õpetab Batkat veidi omal, euroopalikul või mitteeuroopalikul moel ja isand annab asümeetrilise vastuse läbi meie killavoori. Euroopa Liidust pärit kodanikualgatuse kandjana oleksime Minskis olnud niivõinaa kui kalad akvaariumis. Seda juttu, et tegemist ei ole riiklikult rahastatud EL poolse katsega Valgevenet seestpoolt äratada ei oleks keegi kohalikest pagunitest uskunud. Neid võib mõista. Suveräänne kodanikualgatus ei mahtunud pähe Eestis, mida siis oodata ühiskonnast, kus kodanike õigused on riiklikul tasemel piiratud.
Teiseks tuleb aus olla ja tunnistada, et Valgevene ei tekitanud liigset entusiasmi ka lähemate kaasvõitlejate seas. Valgevene elab mentaalselt vaatamata oma erakordsele edule mõnes majandusvaldkonnas, näiteks IT tööstusharus, endiselt suure nõukogudemaa kultuuriruumis. Mihhail Žvanentski Minski komandeerimine ei ole sündmus nii maestro enda kui publiku jaoks.
Valgevene ei ole siiski päris kultuuridiplomaatia kaardilt maas. 2017 korraldasime Odessas tuhandepealise ühislugemise Odessa loeb, mis oli sama aktsiooni tegemine mõttes nii Tallinnas kui Minskis. Viimase puhul olnuks iseenesest mõista igati loogiline keskenduda Valgevene enda kirjanike loomingu esitamisele. Aga oh häda. Mõned aastad varem Nobeli kirjanduspreemia pälvinud Svetlana Aleksijevitš ei kuulu Batka lemmikute hulka ja nii oleksime tahes või tahtmata sattunud poliitikasse. Suur rahvakogunemine Minskis on a priori kahtlane. Kõiki kandidatuure arvesse võttes tundus ühislugemiseks parim keskkond olevat just Odessas. Aga sellest edaspidi. Jõuame ka Minskisse.
Odessa teise filmifestivali eelõhtul, 2012 aasta juuli keskpaigas istusime Arkaadias Mihhail Žvanetski eluaegse direktori, kirjandusliku sekretäri Oleg Staskevitši kodus maitstes head ja paremat. Ühine arutelu liikus Lõuna-Kaukaasa riikide suunas. Rikas kultuuriruum ja ajalugu, mis aga peamine – palju päris inimesi. Suur Eesti sõber, USA politoloog Paul Goble ütles kunagi üheksakümendate alguses, et ta ei tea ühtegi nii erinevate naaberriikide gruppi kui seda on Eesti, Läti ja Leedu. Sellega võib nõustuda hetkeni kui omada kokkupuuteid Aserbaidžaani, Gruusia ja Armeeniaga.
Esimene neist on pururikas naftariik, mille juhid teevad Harrodsi kaubamajas ja Europa Parlamendis osturekordeid. Neid kodanikualgatusega ei kõneta ja selleks puudub igasugune vajadus. Suured rahvusvahelised spordivõistlused ja kultuurisündmused makstakse tuimalt kinni. Naaberriik Gruusiga oli hästi siis ja on täna. Vaatamata omal moel mägisele ja nurgelisele demokraatia teele, on Gruusia ühiskonnas selge konsensus kuhu ja milleks liigutakse. Eesti ja Gruusia suhted on briljantsed. Nii oli see Saakašvili, Ivanišvili ja Margelašvili ajal. Ja saab olema Zurabišvili presidentuuri ajal.
Piirkonna kolmada riigi, Armeeniaga on kõik vastupidi. Armeenia rahva uhkus peab igikestvat võitlust oma geopoliitilisest olukorrast tuleneva rahvusliku valuga. Väärtustest jutustav Eesti välispoliitika on siin valinud lihtsama, et mitte öelda konjunktuursema tee. Alles viimasel paaril aastal on poliitiline läbikäimine elavnenud.
Ja seda vaatamata aastasadu kestnud inimestevahelistele suhetele, mille keskmeks on Tartu Ülikool. Suur osa Armeenia eliidist on hariduse saanud Eestis ja seda teab iga armeenlane taksojuhist presidendini. Odessat ja Armeeniat seob aga teadagi huumor. Selgus, et Mihhail Žvanetskit on Armeeniasse küll korduvalt kutsutud, kuid viimane esinemine jääb siiski kaheksakümnendate lõppu. Väljakutse tundus põnev. Rahvadiplomaatia kündmata põld.
Meelis Kubits
Meelis Kubits on Kultuuripartnerluse SA juhataja, varasemalt Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kümnel aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (64)
