Sellest ajast peale, kui ma ennast mäletan, olen armastanud päevavalgust. Niipea, kui hakkab pimenema ning ilmad muutuvad külmemaks, tunnen ennast vähem õnnelikuna. Alates teismeeast tunnen talve saabudes energia ja oma loomingulisuse vähenemist. Ülikoolis õppides olid mu talvesemestri hinded oluliselt kehvemad kui suvesemestril. Talvel ärkasin väga vara selleks, et suudaksin midagigi õppida, sest õhtu hakul ma ena ei suutnud. Tahtsin lihtsalt magada.
Kuna õppisin psühholoogiat, sain aru, miks olen enda suhtes nii kriitiline. Mõtlesin pidevalt, mis mul viga on ning soovisin olla teistsugune. Leidsin, et kui anda toimuvale selgitus, loob see sinus turvatunnet, nii et hakkasin enda olekule põhjendusi leidma ja neid iseendale selgeks tegema, et aktsepteerida ennast sellisena nagu olen. Aastate vältel püüdsin oma talvedepressiooni ravida nii ise kui ka psühholoogi abiga. Proovisin leida abi ravimtaimedest ja teha talveajal rohkem sporti, sest see on mu energiale alati hea olnud.