Stilist Galia Iisraelist: talvedepressioon ja minu viis seda ületada. Kohalik elu maailmas

Galia Iisraelist I Foto: Merlin Aug

Sellest ajast peale, kui ma ennast mäletan, olen armastanud päevavalgust. Niipea, kui hakkab pimenema ning ilmad muutuvad külmemaks, tunnen ennast vähem õnnelikuna. Alates teismeeast tunnen talve saabudes energia ja oma loomingulisuse vähenemist. Ülikoolis õppides olid mu talvesemestri hinded oluliselt kehvemad kui suvesemestril. Talvel ärkasin väga vara selleks, et suudaksin midagigi õppida, sest õhtu hakul ma ena ei suutnud. Tahtsin lihtsalt magada.

Kuna õppisin psühholoogiat, sain aru, miks olen enda suhtes nii kriitiline. Mõtlesin pidevalt, mis mul viga on ning soovisin olla teistsugune. Leidsin, et kui anda toimuvale selgitus, loob see sinus turvatunnet, nii et hakkasin enda olekule põhjendusi leidma ja neid iseendale selgeks tegema, et aktsepteerida ennast sellisena nagu olen. Aastate vältel püüdsin oma talvedepressiooni ravida nii ise kui ka psühholoogi abiga. Proovisin leida abi ravimtaimedest ja teha talveajal rohkem sporti, sest see on mu energiale alati hea olnud.

Hiljuti olime perega aastasel reisil Aasias ning esimest korda elus ei kogenud ma talveaega, kuna olime enamasti troopilises kliimas. Reisi jooksul veetsime aga ühe kuu Põhja-Vietnamis, kus oli talv. Mitte nagu talv meie mõistes, aga ilm oli siiski jahe, 13 kraadi päevasel ajal. Tundsin kohe oma emotsionaalse seisundi muutust – olin kurb, tahtsin kogu aeg oma paksu ja sooja teki all magada, ei tahtnud majast väljuda ega kuskile reisida. Äkki aga tapasin, et see on taas minu talvedepressioon. Nii kui me lendasime kesk-Vietnami, kus oli totaalselt teine kliima, tundsin ennast kohe õnnelikumana, suurenenud energia ja tegutsemistahtega. Soovin, et saaksin igal aastal siit reisida talveajaks troopilisemasse kliimasse ja tulla tagasi siis, kui talv läbi. Mulle sai selgeks, et see on minu jaoks probleem.

Kui tagasi Iisraeli jõudsime, oli suvi. Pidime taas kodu enda elamiseks korda seadma, laste kooli- ja lasteaia asjadega tegelema. Vaatamata kiirele ajale tundsin ennast energiast tulvil. Ma olin rõõmus möödunud aasta üle, sest mul oli palju uusi ideid, mida teha – avada oma väike naisteriiete pood ning ühendada oma psühholoogiaharidus stilistikaga. Korraldasin mõned stiiliüritused, millega jäin väga rahule ning siis tuli talv. Järsku oli külm ja pime juba varasel kellaajal. Oma energialanguses tahtsin pidevalt magada, mul oli kogu aeg halb tuju, vähene keskendumisvõime ning tundsin depressiooni esile kerkimist. Ma ei tahtnud isegi majast väljuda ega oma spordiriideid tänavarõivaste vastu vahetada. Tahtsin, et mul oleks pidevalt soe ja mugav.

Ühel kergelt päikeselisel päeval kutsus sõbranna mind Jeruusalemma. Vaatamata sisemisele vastupanule seadsin end ikkagi valmis. Kui sõitma hakkasin, ütlesin endale: „vaata ennast, sa lõid end üles, valisid ilusad riided ja tunned ennast õnnelikumalt.“

Sel hetkel andsin endale lubaduse võita talvedepressioon stiiliga.

Tagasi koju jõudes mõtlesin, kui totter idee see tegelikult on, mis mul ometi arus oli. Päev hiljem, kui ennast jälle halvasti tundsin, otsustasin, et ei hooli kui tobe see mõte võib olla, ma teen ikkagi ära – pean ennast iga päev üles lööma ja kenasti riidesse panema, sellest foto tegema ning instagrami laadima. Nüüdseks teen seda juba kuu aega, iga päev. Tunnen, et see loominguline protsess toob mulle enesekindlust ning olen ümbritsevale rohkem avatud. Oma tunnetest on vaja rääkida ja oma depressiooni ei pea varjama. Ma räägin oma depressioonist ka instagramis iga fotoga, mida postitan.

Kui olin kümnene, jäi mu isa väga haigeks. Mäletan, et istusime õe ja emaga laua ääres ning ema ütles meile, et kuigi meie kodus on praegu väga raske aeg, siis sellegipoolest lähed sa kodust välja kui printsess. Raske olukord ei pea kajastuma sinu välimuses. See ei tähenda, et sa pead peitma või vältimea oma tunnetest rääkimist. Sa võid öelda kellele tahes, et oled kurb, aga see on sinu valik, kas sa tahad öelda. Kui hakkasin ennast igal hommikul stiilselt riietama, meenus mulle see mälestus lapsepõlvest ja et on väga tähtis kodust välja minnes ennast üles lüüa.

Stilistikat hakkasin õppima põhjusel, et olin 25 aastat terapeudina töötamisest väsinud. Mulle on alati ilusaid riided meeldinud ja nende kombineerimine on justkui kunst. Meie reisi ajal tekkis võimalus aastaselt stilistika kursuselt osa võtta interneti teel. Kõik mu sõbrad istusid klassiruumis ja ainult mina liitusin nendega arvuti vahendusel. Klassis oli suur ekraan, kus kõik nägid ka mind ning iga kuu olin erinevas kohas – Filipiinidel, Tais või Vietnamis. Iga tund hakkas küsimusega, Galia, kus sa nüüd oled? Filipiinidel oli vaja leida hea internetiühendusega restoran ning enamasti olid need väga kauni vaatega kohad, mida neile näidata sain. Mu õpetajad oli suurepärased – nad ütlesid alati, et on tähtis endasse uskuda ja mitte karta erineda – kui sul tuleb mingi idee, siis tee see ära. Ära mõtle liiga palju ning ära lase oma hirmul enda elu kontrollida, lihtsalt tee. Nii et ma tegingi.

Kuna kunst on olnud suur osa minu elust, siis leian, et stiil on samuti väga loominguline ja see laseb mul väljendada minu loomingulist poolt. Isegi, kui ma ei tunne endas väga palju energiat, siis see aitab mul tunda end enesekindlama ja naiselikumana.

Ma riietun nii, et mu tuju saaks positiivselt mõjutatud minu väljanägemisest. Stilistika on minu jaoks midagi  sügavat. See puudutab mu sisemisi tundeid ja iseloomu ning sedaviisi pole see psühholoogiast erinev. Ma saan naiste tervendamisel kasutada nii psühholoogiat kui ka personaalset nõustamist stilistika alal.

Ma arvan, et see, kuidas sa ennast kohtled ja oma välimusse suhtud, on väga tähtis.

Iisraeli naised mõtlevad enamasti ainult oma tööst, lastest ja kodust – nende kodu peab välja nägema ideaalne, lapsed olema viimase peal ja tööalaselt peavad nad ise olema parimad.

Ning nõnda nad unustavadki iseenda. Iisraelis käib kogu elu meie laste ümber, sest on väga oluline, et su lapsed oleksid parimad – lapsevanemad teenindavad oma lapsi päev läbi. Me ärkame vara, et neile hommikusöök valmistada ja nad kooli saata, ootame neid sooja söögiga tagasi koju.

Aasias aga nägin, kuidas sealsetes peredes võtsid lapsed palju rohkem perekonnaelust ja toimetustest osa. Nad tegid kõike koos. Siin oleme justkui laste teenindajad. Mul on palju sõbrannasid, kes jagavad minuga, et nooremana kohtlesid nad ennast paremini – tegid rohkem sporti, käisid juuksuris või kosmeetiku juures aga nüüd ei mõtle enam ei enda ega oma keha peale, ei mõtle, millised nad välja näevad kui kodust väljuvad, sest selleks pole lihtsalt aega. 40- aastaselt avastavad nad aga, et midagi on juhtunud – kus on see naine, kes olin 15 aastat tagasi!

Nõnda võtavad nad kaalus veelgi juurde, sest enam pole vahet. Tekib suhtumine, et olen nagunii depressioonis, nii et söön palju ja mida tahes. Mul pole vaja riideid osta, sest ma ei näe nagunii enam hea välja. Võin sama hästi kanda oma mehe särki. Aga ühel päeval võtan kaalust alla ja kohtlen ennast paremini ning ostan ehk isegi uusi riideid. See on nõiaring, sa pead millegagi alustama.

Nii ma mõtlesin – ma pean millegagi alustama. Kuna ma õppisin stilistikat, siis minu jaoks oli lihtsaim otsida edale õiges suuruses riided, mis mulle tõeliselt sobivad. Võtta endale hommikul viis minutit, et end riidesse panna ning öelda endale peeglist vaadates: „Vaata kui hea sa täna välja näed!“ See annab enesekindlust, parandab tuju ning nõnda oled parem ema oma lastele ning kuna saad töö juures oma väljanägemise kohta komplimente, tunned end rõõmsamana ning oled ka õhtul kodus kenam oma mehe vastu. Siis ei peagi õhtul enam šokolaadi sööma, sest tunned ennast õnnelikumana. Seepärast on stilistika minu jaoks midagi väga sügavat.

Merlin Aug

Merlin Aug

Merlin Aug on õppinud lasteaiakasvatajaks. Hetkel on ta otsustanud jätta elu Eestis mõneks ajaks selja taha ja rännata mööda maailma ja oma südame radu, usaldades elu ning jälgides kuhu ja kellega elu teda kokku viib. “Elan päev korraga, teadmata, mis homne toob. Loon selgust enda sees ja praktiseerin isetut teenimist ehk vabatahtlikku tööd." Loe artikleid (10)