Stilist Galia Iisraelist: talvedepressioon ja minu viis seda ületada. Kohalik elu maailmas

Galia Iisraelist I Foto: Merlin Aug

Sellest ajast peale, kui ma ennast mäletan, olen armastanud päevavalgust. Niipea, kui hakkab pimenema ning ilmad muutuvad külmemaks, tunnen ennast vähem õnnelikuna. Alates teismeeast tunnen talve saabudes energia ja oma loomingulisuse vähenemist. Ülikoolis õppides olid mu talvesemestri hinded oluliselt kehvemad kui suvesemestril. Talvel ärkasin väga vara selleks, et suudaksin midagigi õppida, sest õhtu hakul ma ena ei suutnud. Tahtsin lihtsalt magada.

Kuna õppisin psühholoogiat, sain aru, miks olen enda suhtes nii kriitiline. Mõtlesin pidevalt, mis mul viga on ning soovisin olla teistsugune. Leidsin, et kui anda toimuvale selgitus, loob see sinus turvatunnet, nii et hakkasin enda olekule põhjendusi leidma ja neid iseendale selgeks tegema, et aktsepteerida ennast sellisena nagu olen. Aastate vältel püüdsin oma talvedepressiooni ravida nii ise kui ka psühholoogi abiga. Proovisin leida abi ravimtaimedest ja teha talveajal rohkem sporti, sest see on mu energiale alati hea olnud.

Hiljuti olime perega aastasel reisil Aasias ning esimest korda elus ei kogenud ma talveaega, kuna olime enamasti troopilises kliimas. Reisi jooksul veetsime aga ühe kuu Põhja-Vietnamis, kus oli talv. Mitte nagu talv meie mõistes, aga ilm oli siiski jahe, 13 kraadi päevasel ajal. Tundsin kohe oma emotsionaalse seisundi muutust – olin kurb, tahtsin kogu aeg oma paksu ja sooja teki all magada, ei tahtnud majast väljuda ega kuskile reisida. Äkki aga tapasin, et see on taas minu talvedepressioon. Nii kui me lendasime kesk-Vietnami, kus oli totaalselt teine kliima, tundsin ennast kohe õnnelikumana, suurenenud energia ja tegutsemistahtega. Soovin, et saaksin igal aastal siit reisida talveajaks troopilisemasse kliimasse ja tulla tagasi siis, kui talv läbi. Mulle sai selgeks, et see on minu jaoks probleem.

Merlin Aug

Merlin Aug on õppinud lasteaiakasvatajaks. Hetkel on ta otsustanud jätta elu Eestis mõneks ajaks selja taha ja rännata mööda maailma ja oma südame radu, usaldades elu ning jälgides kuhu ja kellega elu teda kokku viib. “Elan päev korraga, teadmata, mis homne toob. Loon selgust enda sees ja praktiseerin isetut teenimist ehk vabatahtlikku tööd." Loe artikleid (10)