Kaheksa aastat tagasi, kui töötasin ülikoolis õppejõuna, olin ühiskonna mõistes väga edukas mees. Portugalis on õppejõud kõrgelt tasustatud ning seetõttu oli mul finantsiliselt kindlustatud elu, mida paljud ihaldasid. Kuigi kõik minu ümber oli pealtnäha ideaalne, ei olnud ma võimeline seda nautima. Ma olin õnnetu, rahutu ja pidevalt murelik ega olnud võimaline isegi armastust tundma. Ühel hetkel rahulikult arvuti taga töötades tundsin, kuidas mu süda hakkas väga tugevasti, valu tekitavalt, lööma. See oli esimene kord, kui taipasin, et midagi on korrast ära. Mu füüsiline keha andis märku, et kui ma midagi oma elus ei muuda, siis tõenäoliselt jään haigeks.
Juhtumisi sain kokku tuttavaga, kes mainis, et võiksin ühest ritriidist osa võtta. Ta ütles, et mu sisemine mina karjub, aga ma ei kuula teda ning arvas, et see ritriit on mulle vajalik. Olles terve elu olnud väga skeptiline ja ratsionaalne inimene, soovisin selle kohta detailsemat infot, aga ta ütles, et ei saa sellest rohkem rääkida, kuna ta on alla kirjutanud paberile, millega lubas, et väljaspool ritriiti ei räägi seal toimuvast. Minu suhtumine oli muidugi: „Sa ütled, et ma võtaksin osa asjast, teadmata, mis seal toimub?“
Merlin Aug
Merlin Aug on õppinud lasteaiakasvatajaks. Hetkel on ta otsustanud jätta elu Eestis mõneks ajaks selja taha ja rännata mööda maailma ja oma südame radu, usaldades elu ning jälgides kuhu ja kellega elu teda kokku viib. “Elan päev korraga, teadmata, mis homne toob. Loon selgust enda sees ja praktiseerin isetut teenimist ehk vabatahtlikku tööd." Loe artikleid (10)
