Sabino Portugalist: kehalise kasvatuse õpetaja, kes hakkas lastega mediteerima. Kohalik elu maailmas

Kaheksa aastat tagasi, kui töötasin ülikoolis õppejõuna, olin ühiskonna mõistes väga edukas mees. Portugalis on õppejõud kõrgelt tasustatud ning seetõttu oli mul finantsiliselt kindlustatud elu, mida paljud ihaldasid. Kuigi kõik minu ümber oli pealtnäha ideaalne,  ei olnud ma võimeline seda nautima. Ma olin õnnetu, rahutu ja pidevalt murelik ega olnud võimaline isegi armastust tundma. Ühel hetkel rahulikult arvuti taga töötades tundsin, kuidas mu süda hakkas väga tugevasti, valu tekitavalt, lööma. See oli esimene kord, kui taipasin, et midagi on korrast ära. Mu füüsiline keha andis märku, et kui ma midagi oma elus ei muuda, siis tõenäoliselt jään haigeks.

Juhtumisi sain kokku tuttavaga, kes mainis, et võiksin ühest ritriidist osa võtta. Ta ütles, et mu sisemine mina karjub, aga ma ei kuula teda ning arvas, et see ritriit on mulle vajalik. Olles terve elu olnud väga skeptiline ja ratsionaalne inimene, soovisin selle kohta detailsemat infot, aga ta ütles, et ei saa sellest rohkem rääkida, kuna ta on alla kirjutanud paberile, millega lubas, et väljaspool ritriiti ei räägi seal toimuvast. Minu suhtumine oli muidugi: „Sa ütled, et ma võtaksin osa asjast, teadmata, mis seal toimub?“

Järgmisel päeval registreerisin ennast osalejaks. Selle 4-päevase ritriidi ajal alustasin oma sisemist reisi. Ma olin maailmas palju reisinud, käinud erinevates paikades surfamas või lumelauaga sõitmas, aga see reis on olnud mu elu kõige tähtsam. Mõistsin ka seda, miks ritriidi ajal toimuvast ei räägita pärast edasi – sest kui ma juba tean, mis juhtuma hakkab, võib mul selle kohta tekkida mingi idee, hinnang või kriitilisus, mis mõjutab vajaliku kogemuse saamist.

Pärast seda ritriiti alustasin meditatsiooni praktiseerimisega. Pidasin suurt sisemist võitlust, et seda oma elus igapäevaselt rakendada. Kuna ma ei tundud mingit märgatavat muutust, olin tihti pettunud, kuid olles piisavalt kangekaelne ja jonnakas ei andnud ma alla. Alles kuue kuu möödudes sain öelda, et kogesin mingit moodi meditatiivset seisundit. Tegelikult toimusid minu sees muutused, ma lihtsalt ei olnud sellest veel teadlik. Kui hakkasin märkama, millist kasu see mu ellu tõi, sain teadlikumaks oma teekonnast, missioonist ja panusest maailmale.  Kõik, mida ma tegin, hakkas omama palju enam tähendust.

Ma muutusin enesekindlamaks selles osas, mida ma tahan ja mida mitte, mis mind paigal hoiab ja mida ma vajan. Suutsin paremini magama jääda ning unekvaliteet paranes oluliselt.

Hakkasin ennast tundma palju rahulikuma inimesena ning märkasin väikseid asju nagu päikesetõus või -loojang, mille nägemiseks ma varem kunagi ei peatunud. Mu meel mõtles positiivsemalt ning tundsin stressi vähenemist.

Tagasi kooli: maailma muutma

Lõpetasin oma töö ülikoolis ja läksin tagasi kooli kehalise kasvatuse õpetajaks, kus töötasin mõned aastad enne õppejõuna töötamist. Ma võtsin vastu otsuse leppida tajutavalt väiksema sissetulekuga, aga vähemalt teen midagi, mida ma tegelikult tahan.

Pärast 10 aastat koolist eemal olemist kohtusin ma uue generatsiooni lastega, kes olid kaugel nendest, kellega olin varem kokku puutunud: lapsed olid palju agressiivsemad, rahutumad ja nende konsentreerumisvõime oli märgatavalt väiksem. Lugesin ühest uurimusest, et praegusel ajal on depressiooni sümptomid juba 13-14 aastastel lastel. 10-15 aastat tagasi täheldati samu tunnuseid alles vanuses 35-45. Nii et depressiooninähud hakkavad ilmnema juba väga varakult. Ma olin üllatunud ja tundsin, et mul pole vahendeid ega oskusi nende lastega töötamiseks ning olin tõeliselt mures, eelkõige laste pärast.

Hakkasin mõtlema, et kui meditatsioon töötab minu puhul ja kui mu elus oleksid need „tööriistad“ juba lapsena või teismelisena olnud, milline mu elu siis oleks olnud?

Sabino

Hakkasin osa võtma erinevatest kursustest – õppisin palju jooga, meditatsiooni ja mindfulnessi (teadvelolek) kohta. Iga kool Portugalis saab valida oma õppekavasse ühe vabalt valitud aine, nt inglise keel, arvutiõpetus või sotsiaalne- emotsionaalne õppimine. Minu kool valis viimase ja andis selle kava loomise mulle. Käisin vastaval kursusel ning ehitasin üles ainekava, kus kasutasin mindfulnessi meetodeid, sidusin sinna joogat ja meditatsiooni ning kui kava sai haridusministeeriumi poolt heaks kiidetud, alustasin tööd.

Kool, kus ma töötan, asub piirkonnas, kus paljud lapsed on finantsraskustes peredest, on palju mustlasi ja erinevaid kultuure. Seetõttu olen tänulik, et kool oli teistmoodi lähenemisele avatud.

Mu kolleegid ei andnud minu tööle mingit hinnangut, nad tegelikult ei pööranud sellele üldse tähelepanu. Poolteist aastat hiljem hakkasid nad aga lastes muutusi märkama ning muutusid mu tundide osas väga uudishimulikuks. Nad hakkasid uurima mida ma lastega teen ja palusid, et viiksin läbi koolituse, et nad saaksid oma tundides samu võtteid kasutada.

Kehalises kasvatuse tundides kasutan samuti mindfulnessi tehnikaid – näiteks juhendan lapsi soojendust tegema sügavalt hingates, suletud silmadega ja vaikuses, suunates tähelepanu hingamisele ja kehaosale, millega parasjagu tegeletakse. Kui kuuleme linde laulmas, suuname teadlikult tähelepanu nendele või hoopis tuulele, mis näole puhub. Rahvastepalli mängust väljalangenud ei oota lihtsalt kuni mäng läbi saab, vaid teevad ootamise ajal näiteks päikesetervitust ja lõpetamiseks peavad nad rahulikult istuma, silmad kinni ja keskendudes hingamisele ning seejärel saavad taas mängu tulla.

Sotsiaalse ja emotsionaalse õppimise tunnis teen lastega erinevaid mänge ja tegevusi. Vahel alustame tundi vaikuses kõndides mööda klassi, et oma kehaga kontakti luua, samal ajal suunan neid vaatama ja tunnetama oma jalgu ja keha. Seejärel alles suunan neid märkama teisi, peatuma oma klassikaaslase ees, et luua silmsidet. Siis aga panen muusika mängima ning nad võivad tantsida  ilma mingite ettenäidatud sammudeta. Ühel hetkel peatan muusika ning nad peavad võtma kivikuju, aga sellel kujul peavad alati silmad suletud olema. Kord on hoogsalt tantsimas, järgmisel hetkel hingeldavad kujud, kes pööravad oma tähelepanu hingamisele. Küsin ka suunavaid küsimusi: „kuidas sa ennast praegu tunned, kuidas on su jalad, kas sa oled väsinud, kas sa tunned rahutust, kuna tahad tagasi tantsima saada?“  Püüan suunata nende teadlikkust kehale ja emotsioonidele lähemale ning hakkasin emotsioonidele nimesid andma.

Kolm aastat tagasi alustasin laulutundide võtmisega. Olin kogu elu kitarri mänginud ja laulnud, aga mitte kunagi seda õppinud ning minu jaoks oli hämmastav – ma oskasin järsku kõikidele helidele oma peas nime anda. Nüüd tean, et see toon, mida oma peas laulan või muusikas ära tunnen,  on  A-moll või D-duur. Oskus anda nootidele oma peas nimesid oli vaimustav areng.

Kuidas säilitada rahu ja hoida fookust: seisata, hinga ja vali

Juhatades lapsi andma nimesid kõikidele emotsioonidele, millest nad aru ei saa, on väga oluline. Ma usun, et sel viisil kasvavad tasakaalukamad täiskasvanud, sest nad mõistavad, mis nende sees toimub – kas tunnen armastust või kirge, raevu või pettumust? Ükski emotsioon pole teisest halvem. Viha sees on energia tegemaks otsuseid ja valikuid. Vihal on ka see pool, mis võib meid panna inimestele haiget tegema, aga meie võimuses on valida, kuidas oma emotsioonile reageerime. Ja seda ma püüangi lastele õpetada.

Täiskasvanutena, õpetajatena, vanematena ütleme lastele tihti, palun lõpeta, püsi paigal, ole tasa. Aga keegi ei õpeta lastele, kuidas peatuda, kuidas püsida rahulikult.

Meist saavad täiskasvanud ja oletame, et meil on abikaasaga tüli või vaidlus. Kes meist oskab seda peatada, lõpetada kui kumbki tahab, et tal õigus oleks. Me ei tea isegi, kuidas peatuda.

Kui me õpetame lastele, et kui olen kellegi peale pahane või kui keegi on minuga agressiivne, saan ma hetkeks seisatada, hingata ja valida (stop, breath, choose). Ma saan näiteks valida kedagi lüüa. Aga kui ma olen selle valiku teinud, löön teadlikult, arvestades ka tagajärgedega ning see on vabadus. Üks asi on reageerimine ilma mõtlemata, olles oma emotsiooni meelevallas, teine on valik – ma võin valida ära minna, kuna ma ei taha selles olukorras või olla selle inimese juures.  Ja kui inimene saab valida, on tal vabadus. Ta ei ole oma emotsioonide või ümbruskonnas toimuva ori.

Õpetan lastele ka, kuidas oma meelt mitte lasta segada välistest asjadest, sest iga kord, kui lasen ennast segada, ei pööra ma tähelepanu sellele, mis parasjagu toimub ja mis on olulisem kui segaja. Lapsed kirjutasid kontrolltööd ning keegi koputas uksele. Muidugi tõusid enam kui poolte laste silmad ukse suunas, et näha, kes tuleb ja mida ta tahab. Palusin sel inimesel hetkeks välja astuda ja tulla sisse viie minuti pärast. Küsisin lastelt, mis pani neid pead pöörama, mis tunne või emotsioon see hetkel oli.

Arutelu käigus jõudsime järeldusele, et see oli uudishimu. Seejärel suunasin neid mõtlema, kumb on hetkel tähtsam, kas see inimene, kes sisenes või kontrolltöö; kas uudishimu on nende ülemus või on nemad oma uudishimu ülemused; kas lubad oma uudishimul tähelepanu kõvale viia sellest, mis on praegusel hetkel tähtsam? Ma suunan neid nägema, et elus on prioriteedid, kuid need võivad erineval ajahetkel olla hoopis teised. Kui nad on vahetunni ajal väljas – prioriteet on mängimine, kui nad on klassis- prioriteet ei ole enam mängimine, välja arvatud juhul, kui õpetaja kasutab mängu vahendina, et midagi õpetada.  Me saame valida, millele on hetkel oluline oma tähelepanu pöörata ja seda läbi mindfulnessi tehnikate ma lastele õpetangi.

2-3 aasta pärast oli laste olekus näha märgatavaid muutusi. Käitumisraskustega lapsed muutusid rahulikumaks: väga hajevil lapsed hakkasid rohkem tähelepanu pöörama. Laste omavahelised agressiivsed olukorrad hakkasid vähenema ning ka hinded üldsiselt paranesid. Lapsed, kes ei suutnud absoluutselt paigal püsida, on hakanud huvi tundma malemängu vastu.

Mind esitati Portugali parima õpetaja konkursile, mida ma küll ei võitnud, aga see oli väga põnev aeg mu elus, sest sain ettepaneku kirjutada raamat oma kogemusest koolis. Mind on kutsutud haridusteemalistele konverentsidele ning viin läbi koolitusi õpetajatele ja lastevanematele.

Tunnen, et lõpuks teen seda, mida tulin siia tegema: et annan oma panuse parema maailma jaoks.

Ma ei mõtle maailma kui kogu meie maakera, aga seda maailma, mis on minu ümber, kus ma elan ja kus need lapsed elavad. Tunnen ennast praegu edukamana kui rahaliselt kindlustatud õppejõu positsioonis olles. Mulle läheb korda lapse särav pilk, kui ta mõistab, et tal tegelikult polnudki probleemi või kui nad näivad õnnelikumad sellepärast, et nad oskavad hetkeks peatuda. Ma näen kehalise kasvatuse tundides, et lapsed, kes on väga liikuvad ja tõeliselt naudivad sporti, hakkavad nautima ka liikumatust ja vaikust. Mõnikord nad on üllatunud, kui me ei alustagi tundi pikali olles lõdvestudes. Kui nad on õppinud lõdvestuma ja vaikuses olema, naudivad nad seda tõeliselt- see on rahulik ja turvaline paik nende enda sees. Põhiline on õppida hingama – tuua rohkem hapnikku oma kehasse. See on kõige alus.

Merlin Aug

Merlin Aug

Merlin Aug on õppinud lasteaiakasvatajaks. Hetkel on ta otsustanud jätta elu Eestis mõneks ajaks selja taha ja rännata mööda maailma ja oma südame radu, usaldades elu ning jälgides kuhu ja kellega elu teda kokku viib. “Elan päev korraga, teadmata, mis homne toob. Loon selgust enda sees ja praktiseerin isetut teenimist ehk vabatahtlikku tööd." Loe artikleid (4)