Hingedepäeva eelõhtul helises uksekell. Ukse taga seisis salk lapsi, kõigil seljas mingid kummalised kostüümid, mis meenutasid odava eelarvega õudusfilme. Teate küll, kus rebenenud zombirõivastuse vahelt paistab dressipüks, millel tuntud kaubamärgi logo. Vaikus. Mitte sõnakestki. Ootasin. Ikka mitte sõnakestki. Läksin selleks õhtuks kehvasti valmistunult kapist maiustusi otsima ja kui mõne minuti pärast naasesin, polnud seal enam kedagi. Ei kommi, ei pommi.
Hingedepäeva tähendus ei ole meie kultuuriruumis ju kunagi olnud elavate surnute kombel rõivastudes karnevali etendada, vaid hoopis teiselaadne. Miks on see oluline? Miks peaks sellest muistsest tähtpäevast üldse eriti välja tegema?