Aju tahab endale rohkem kui ükski teine kude. Peas asuv paar protsenti keha massist küsib endale umbes veerandi kopsude abil omandatud hapnikust ja teist sama palju söödud süsivesikutest. Samas paistab, et aju pakutav teenus pole alati serveeritud kulu väärt. Näiteks veab peaaine eksamite ajal alt, palgatöös ei paku välja parimaid lahendusi, inimeste mõistmisel võib saata kihvtisele eksiteele, teinekord vaevab mingite ideedega jne. Niipea kui keha püüab isekat osa toidu või hapniku varustamisega ahistada, muutub too õelaks, asub kamandama ning piinab ebamugavustunnetega.
Mõistetavalt püüab osa inimkonnast aju oma kontrollile allutada. Pikaajalise proovimise tulemusel on avastatud kuidas valvsat kude õnnestub mitmesuguste ainetega suunata keha unustavale meelehea rajale. Samuti teatakse mõndagi selle rahustamisest ja osatakse isegi uinutada. Ent ilmselt kõige levinuma soovina püütakse aju kohvi abil tööle meelitada. Või vähemalt sellest osa võtma. See ajatu lootuse ja reaalsuse tants jääb enamasti teise osapoole tuju kadumise tõttu pooleli. Kusjuures tantsu metafoor on kohane, aga sellest hiljem.
