Riina Varts: kirjad kodustele, rindelt. Meenutusi Hansapanga ehitamisest. #3

Lennule minek I Foto: Pexels.com

Coach ja juhtimiskonsultant Riina Vartsi kolmest loost koosnev järjejutt sellest, kuidas nende meeskond 2001. aasta suvel panku ühendades Leedus tööd tegi. Vaatamata möödunud 17 aastale tunduvad need read ka täna väärtuslikud – kõik uus on ju ammuunustatud vana. Ehk saab lugeja, kel parasjagu käsil mõni muutus, neist tuge ja inspiratsiooni.

Kolmas kiri rindelt

23. juuli

Järjekordne esmaspäeva hommik lennukis. Meid on Hansapangast ainult viis – kaks IT-st, kaks personalitöötajat ja kaardispetsialist Erko. Oleme vahetanud esimesed muljed suvepäevadest ja Elton Johni kontserdist, söönud ära Lithuanian Air´i poolt pakutava tugeva lõunasöögi (kell 9.30 hommikul!!!) ja mõtleme kõik ees ootava töönädala peale. Lennujaamas seisab traditsiooniliselt LTB buss. Ameerikast pärit ja konditsioneeriga sõiduriist viib meid Savanoriu 19. Töönädal võibki alata.

Tänasest on tööl uus personalidirektor. Peame teda sujuvalt ree peale aitama ja siis saame ise juba operatiivtegevusest eemalduda. Nagunii tekitab keel probleeme. Juhtidega suhtleme inglise keeles. Et personalitöötajad seda keelt ei oska, räägime nendega vene keeles ja nemad omavahel loomulikult leedu keeles. Selles keeles peaksid sündima ka kirjatööd. Niisiis, käib kõva keelest keelde tõlkimine. Lõpptulemuse kvaliteedist ei tea me enam midagi. Muretseme mõistagi kommunikatsiooni pärast, sest isegi samas keeles kõnelejad võivad harva kindlad olla, et edastatud sõnum 100% täpsusega ka vastu võetakse.

Igapäevastest teemadest eemaldumine on meile oluline aga ka seepärast, et siin ei tekiks õpitud abitust. Leedulased peaksid juhiseid ja nõuandeid saama ennekõike omadelt, mitte “estukadelt”. Neist telefonikõne kaugusel olles saame ju ka nõustada ja toetada. Tehes spetsialistidega valdkondade kaupa tihedat koostööd, saavad leedulased korraliku stardikiirenduse ega pea liialt jalgratta leiutamisega tegelema. Ja siiski, kindlasti ei ole mõistlik neile alati agaralt oma jalgratast pakkuda. Viimase sadula kuju ja lenksu kõrgus, mis meie järgi seatud, ei pruugi ju sobida. Minu kogemust mööda on tähtis jõuda selleni, et vastaspool ise sinu ratast vaadata küsib ja sellele toetudes siiski oma ehitada tahab. Suurim viga, mida me sellises olukorras teha saame, on panna probleemidest rääkides iga kord lauale ka sobiv lahenduskäik.

24. juuli

Eile õhtul olime Angela ja Merikesega kaua üleval. Olin küll planeerinud kord ometi vara magama minna aga köögilaua taga koos õhtust võileiba süües sattusime lobisema ega saanud enam pidama. Millest me küll kõik ei rääkinud!? Leedust, meie tööst siin, inimestest, lapsepõlvest, kodustest strateegilistest personaliasjadest. Koju naasmisest mõeldes tekkis meil ka mure – mida me seal nüüd tegema hakkame. Kaks kuud on Tallinnas meie tegevuseta suurepäraselt hakkama saadud – Taas kord avastasin, et pole asendamatuid inimesi. See taasavastamine tegi meele rõõmsaks

27. juuli

Täna ründasime Leedu kolleegidega aju. Püüdsime sõnastada selle ja järgmise aasta eesmärke ning tegevuskava. Olime kolmekesi eelmisel õhtul eeltööd teinud ja kirja pannud valdkondade kaupa need asjad, mis meie meelest teha tuleks. Leppisime omavahel kokku, et hoiame seda vaka all ning toome välja alles siis, kui see hädavajalikuks osutub. Ja teate, mis juhtus, seda ei läinudki peaaegu vaja.

Värbamise, valiku kordade ja protseduuride puhul ei pidanud me suudki avama. Laima teadis täpselt kõike vajalikku ega unustanud midagi. Sama juhtus ka andmete administreerimise teemaga. Kui Ramute oli kõik südamelt ära öelnud ja Merike veel üht pisidetaili lisada tahtis, sekkus Ramute ja ütles, et üks asi on kindlasti veel vaja lisada. Fantastilise professionaalsusega lisas ta seejärel tegevusplaani detaili, millest Merike oli just tahtnud rääkima hakata. Olime rõõmsad ja uhked ühteaegu, sest olime suutnud pakkuda neile rõõmu võtta endale ise ülesandeid. Ainus asi, mis muret tegi, oli ülesannete rohkus.

Pärastlõunal helises teises toas telefon. Hels otsis Merikest, keda hetkel polnud. Lobisesime veidi. Kõned ja kirjad Eestist teevad alati südame soojaks. On tunne, nagu räägiksid oma pere liikmetega. Eemalolek on teadvusesse toonud selle, et oleme õnnelikud inimesed. Töötame fantastilises meeskonnas. Tean, et on mage öelda seda lehe kaudu aga me kõik ju õpime. Leetu tuleku eelsel õhtul, kui lahkumiskringlit sõime, panid armsad kolleegid personalist meile kaasa kotitäie Eesti mulda, karbi komme ning pudeli Vana Tallinnat. Igaühega neist käis kaasa lugu. Mullakotike seisab pangas aknalaua peal ja kommikarbi konfiskeeris toll. Tuleb tunnistada, et Vana Tallinn kulus marjaks ära esimeste nädalate hilistel õhtutundidel hotellis, kui üleväsinutena kell üksteist-kaksteist veel asjatult produktiivsed püüdsime olla. Kui suudaks tagasi kodus olles mitte unustada neid mõtteid ja tundeid, kui oskaks ikka üksteisest rõõmu tunda ja tänulik olla.

29. juuli

Minu esimene nädalavahetus Vilniuses! Seni olen alati koju pere juurde sõitnud. Sel reedel toimus integratsioonimeeskonna ja Leedu juhtide ühispidu puhkemajas imekauni järve kaldal. Tegemist on ühega paljudest LTB-le kuuluvatest varadest, mis peagi uue omaniku leiavad. Pidu pika puidust laua taga algas õhtul kell kuus ja viimased vaprad läksid puhkama alles neljast hommikul. Maitsta sai kohalike valmistatud kalaroogi, kodujuustu ja loomulikult mett. Leedulased oskavad pidu pidada. PR ja turundusinimesed olid kohale toonud üllatusesineja – kohaliku trubaduuri, kes end kitarril saates laulis oma loodud kauneid ballaade, sekka levinumaid viise. Ka eestlased suutsid veini abiga üsna pea enamikku leedukeelseid laule kaasa laulda. Ühest laulust otsustati koos koguni korporatiivne tunnuslaul teha.

Järgmisel päeval viis Arunas meid veel lähedal asuvasse observatooriumisse ja meemuuseumi. Nautisime 50 meetri kõrgusel Leedu loodust ja rõõmustasime kõik selle hommiku uudise üle. Erkki Raasuke sai poja! Kuna samal päeval oli sünnipäev ka Darius Nedzinskasel, käisid hoogsad arutlused poisslapse võimaliku nime üle.

Meemuuseumis käinuna hakkasin mõistma leedulaste soovi tänada organisatsioonist lahkujaid meepotiga. Mesilasest ja meest on siin saanud tõeline kultusobjekt. Ja kui uus personalidirektor meid õhtusöögiks linna serva ühte mõnusasse söögikohta viis, oli armas kohata seal ei kedagi muud kui Hansa-LTB juhatuse esimeest Arunas Šikstat, meest, kellest olime tund tagasi lahkunud ja kes oli oma heade sõpradega õhtut veetma tulnud. Näib, et ka Leedu on väike.

Täna õhtul sõidab Tallinna tagasi Angela, ülehomme Merike ja üsna pea ka mina. Kuudepikkune Leedu komandeering hakkab läbi saama. Tunnen selle üle siirast rõõmu. Peol ühe kohaliku tippjuhiga lobisedes sain teada, et ka siin oodatakse aega, mil panka juhivad ja otsuseid teevad kohalikud juhid. Olles tänulikud meile toe ja kohaloleku eest, tahavad nad ometi ise käima õppida, olgu või katkiste põlvede ja küünarnukkide hinnaga.

Naljakas, koju tööle naasmisest mõeldes tunnen põnevust, mida mäletan varasematest töökohavahetustest. Ees oleks nagu midagi täiesti uut ja põnevat, mis pakub rohkelt võimalusi eneseteostuseks. Küllap on niisugune pikem paus kasuks tulnud ja ehk annab tõesti uue ja värskema mõõtkava asjadele, milles juba neli aastat sees olen olnud. Olen jälle kogemuse võrra rikkam ja lahendatud probleemide võrra targem.

Kohtumiseni kodus!

Riina Varts

Riina Varts on coach ja juhtimiskonsultant, kellel on pikk personalijuhtimise kogemus. Ta tegeleb organisatsioonide ja meeskondadega ning töötab inimestega kes juhivad, arendavad ja võimustavad teisi. Loe artikleid (6)