Coach ja juhtimiskonsultant Riina Vartsi kolmest loost koosnev järjejutt sellest, kuidas nende meeskond 2001. aasta suvel panku ühendades Leedus tööd tegi. Vaatamata möödunud 17 aastale tunduvad need read ka täna väärtuslikud – kõik uus on ju ammuunustatud vana. Ehk saab lugeja, kel parasjagu käsil mõni muutus, neist tuge ja inspiratsiooni.
Teine „kiri rindelt“
Just nii nimetas minu eelmist Hansalehes ilmutatud kirja Indrek Neivelt. Et Kaile adresseeritud kirja lugemiseks oli huvi teistelgi, otsustasin oma lugude “sarja” edaspidi pealkirjastada hoopis nii. Selle eest, et ühest kirjast sari saab, tuleb süüdistada/tänada (vali sobiv variant ise) lugejaid, kes lisa tellisid. Ei saa muidugi salata ka seda, et siin kogetu pakub piisavalt inspiratsiooni sule haaramiseks.
Minu viimasest kirjast on möödas juba üle nädala. Tekitasin sellega vist nii mõneski lugejas emotsioone. Peeti tarvilikuks reageerida ja mõnel puhul isegi kaastunnet avaldada. Murelik oli ka meie pangajuht ise. Tahtmatult kukkus toonane lugu välja nukra alatooniga. Tegelikult mõtlesin siis ja mõtlen nüüdki, et enam on põhjust meid kadestada, kui meile kaasa tunda. Oleme selle kolme nädala jooksul saanud kogeda rohkemat, kui sama ajaga kodus eales võimalik oleks.
Uue panga meeskondade moodustamine Leedus on täies hoos. Juhid intervjueerivad hommikust õhtuni töötajaid ja meie vaprad kolleegid Leedu personaliosakonnast on saanud tõelised tuleristsed. Nad on kolme nädalaga pidanud läbi tegema suure muutuse. Kartlikest käsutäitjatest on saamas iseseisvalt mõelda ja tegutseda julgevad inimesed. Kui Sa vaid näeksid sära minu paarilise Ramute silmis kui ta järjekordselt intervjuult naaseb! Kolme nädalaga on ta osalenud intervjuukoolitusel ja teinud rohkem vestlusi kui oma kahekümneaastase personalitöö jooksul kokku. Kas ei pane see siis silmi särama? Ja need säravad vaatamata sellele, et nende tööpäevad on pikad ja rasked. Nende tööd ja tegemised on saanud mõtte ja eesmärgi, millest seni puudust oli tuntud. Ühel valikuintervjuul osales ka uue panga juhatuse esimees. Sealt tulles pihtis Ramute mulle, et see oli esimene kord elus, kus ta on istunud nii lähedal juhatuse esimehele, ja ammugi pole ükski eelmistest teda eesnime pidi nimetanud. Neid eelmisi on Ramute näinud palju.
Juhid LTB-Hansabankases on vahvad. Kõik on tõsiselt personalivalikutega tegelemas. Ehkki samaaegselt pannakse paika ka äriplaane, võtavad nad meeskondade moodustamist ääretult tõsiselt. Üks neist oli harjutanud enne valikukomisjoni tulekut oma otsuste põhjendamist koguni kodus abikaasa ees. Ka neile on suhteliselt uus asi partnerlus personalitöötajatega. Muide, valitud on ka uus personalidirektor. Ta otsiti väljast, sest kummaski pangas polnud tugevat tegijat. Edis on konsultatsiooniärist tulnud professionaal, kelle toel on kindlasti võimalik juurutada Leedus Hansapanga kultuuri.
Täna käis meid vaatamas ka Indrek Neivelt. See oli tõeline motivatsiooniüritus. Küllap tal oli ikka asja ka, aga tore on ju mõelda ka nii, et ta tuli lihtsalt integratsioonimeeskonda vaatama, nagu ta eelmisel nädalal lubanud oli. Igatahes oli Leedu vanalinna kõrtsihoovis pika laua taga mõnus juhatuse esimehe kutsel kolmemeetrist vorsti süüa ja õlut rüübata. Lobisesime oma kogemustest, rääkisime naljakaid lugusid ja tundsime end tõeliselt hästi. Aitäh Indrek, see tähendas meile palju!
Oleme üürinud endale Leedus korteri, mis on tunduvalt kuluteadlikum viis siin viibimiseks. Meil neljakesi personalist on nüüd kasutada neljatoaline korter, mis asub 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel pangast. Meil on oma külmkapp, pesumasin ja pliit. Hommikuti ärkame kindla graafikuga, et mitte ummistada vannitoa uksetagust. Ja meil kõigil on oma tuba, kuhu on võimalik sulguda siis, kui “suur hall” peale tuleb või kui lihtsalt tunned, et on vaja üksi olla.
13. juuli – jätkan oma kirja lennukis. On reede ja olen teel koju. Täna on minu tütre 15. sünnipäev. Olen just lõpetanud oma viienda töönädala Vilniuses, lugenud läbi kõik tänased lehed ja saanud teada, et Neeme Järvi tervis on taastumas. Joon oma igareedest džinntoonikut. See jook, muide, on aidanud Inglise kuninganna ema kõrge eani hea tervise juures püsida. Ehk on tal sama mõju minugi tervisele. Olen otsustanud lennukis veedetavat tundi kasutada oma rindekirja lõpetamiseks. Peale minu on täna lennukis veel vaid Raul. Eelmise nädala lõpus oli koduteel ligi 20 Hansapankurit. Tõeline rotatsioon Hansagrupi sees! Raul küsis minult, kas mu kodused Hansapanka ja Leedut ka kiruvad. Vahetasime muljeid oma lastest ja tundsin jälle rõõmu ka mittetöisest suhtlemisest oma heade kolleegidega. Muidugi tunneb pere must puudust aga suvesid tuleb ju jälle ja nad mõistavad…
Seegi lennusõit on läbi saamas. Lõpetan kirjatüki, et saata ta uue nädala alguses Hansalehele.
Kohtumiseni! Iki!