Eestlasele meeldib muretseda. Vanasti “muretseti” sektsioonkapp, auto, kooperatiivkorter… Isegi lapsi muretseti. Selle sõna kasutamine selles viimases kontekstis on minus alati piiritut segadust tekitanud. Esiteks on lapsed toredad ja üldiselt vist nende saamiseni viivad protsessid ka? Lisaks on Piiblis kirjas, et keegi pole kunagi suutnud muretsemisega endale isegi üht juuksekarvagi juurde tekitada. Seega – muretsemine on täiesti mõttetu tegevus ning see tuleks asendada millegi mõistlikumaga. Lubage, ma toon ühe vallatu näite.

Tänaseks on maailm olnud mingis mõttes teistsugune enam kui aasta. Ometigi pole seda teistsugusust suudetud enamasti enda jaoks siiani lahti mõtestada. Muretsetakse! Jätkuvalt on piisavalt neid, kes loodavad (naiivselt), et tegemist on siiski millegi ajutisega. Halva unenäoga. Kerge kõrvalekaldega teada-tuntud rööbastelt, kus jõujooned olid selged, mingite teemade üle ei arutata ning see, et mingi osa rahvast/valijatest tunnetab, et nad on kaotanud oma hääle maailma mõjutamiseks läbi demokraatlike protsesside, on lihtsalt paratamatu, sest nad ei ole oma eelistuste tõttu justkui väärt seda häält omama. Jutt käib loomulikult lõputust murede allikast – Ameerika Ühendriikide uuest presidendist, kes ei näi senist poliitika tegemise protsessi kui sellist millekski pidavat – ning on sügavalt protsessi-usku inimesed korralikult endast välja (muretsema!)  ajanud.    

Seetõttu need samad muretsevad protsessi- ja progressiusku tegelased, kes muidu peaks ise poliitika tegemises osalema ja/või vähemalt võiks tavalisele inimesele maailma seletama, kordavad üksteise võidu teineteise korduvaid jutupunkte ettearvamatusest, kaosest ja potentsiaalsetest (väga) kohutavatest arengutest, mis muide paljultki oleks pidanud tänaseks juba käes olema. Näiteks (aktsia)turud poleks tohtinud vastuolulise nobelisti hüüatuse kohaselt pärast sellise presidendi “pukki saamist” enam mitte kunagi (!) tõusta. Läinud on aga vastupidi (nobelistid on üldiselt turgude suhtes ka muidu head vastassuunalised indikaatorid). Mõned uudistekanalid on oma murelikku “taeva alla kukkumise” narratiivi nii ära eksinud, et korrutavad oma kontekstist välja rebitud tõlgendusi ka siis, kui kõik, kes on vaevunud ära vaatama/kuulama kogu esinemise, millest tsitaat on välja rebitud, on aru saanud, et see, mida öeldi, polnud kaugeltki nii dramaatiline, et “taevas kohe alla kukuks.”

Ärge saage valesti aru: minu professionaalne elu on seda lihtsam, mida vähem on muretsemist ja muretsejaid, mida parem on nähtavus tuleviku suhtes, mida madalam on poliitiline risk (mida on muide investeerimisportfellides sisuliselt võimatu maandada) ning mida ettearvatavamad on majandustsüklid ja arengud. Seega ei, ma ei ole USA presidendi fänn. Küll aga olen ma sunnitud teda käsitlema kui midagi, mis on täna objektiivselt paratamatu. Finantsmaailm, kus maailma suurima majandusjõu eesotsas oleva senisest värvikama tegelase poolt genereeritav pinge on teatud mõttes kõige suurem, vahetum ja kõige paremini (rahaliselt) mõõdetav, on üldiselt otsustanud (vist esimesena!) hüsteeriast loobuda, paratamatust aktsepteerida ja üritab nüüd üpriski innukalt mõista, kuidas ja mis mainitud härrasmehe peas liigub? Muretsemisega nimelt raha ei teeni.

Üllatusega on avastatud, et kui veidi varem oleks vaevutud tutvuma sellega, mida härrasmees kirja on pannud (või on lasknud panna), oleks nii mõnigi teguviisi puhul olnud võimalik aru saada, et tegemist ei ole kaootilise lahmimisega, vaid sellega, et lähtutakse endale edu toonud kuuesammulisest diilini jõudmise loogikast. Protsess seegi – lihtsalt teistsugune. Mainitud kuut sammu kirjeldatakse raamatus “The Art of the Deal.”

The Art of the Deal

• Esiteks tuleb identifitseerida suur eesmärk – see, kuhu tahetakse jõuda.
• Teine samm on identifitseerida takistused/takistajad ja tuvastada, kas nendega toimetulekuks eksisteerib sul mingeid mõjutusvahendeid.
• Kolmandaks tuleb vastaste suhtes esineda mingi massiivse ähvardusega (kasutades enda käsutuses olevaid eeliseid ja mõjutusvahendeid).
• Neljandaks, kui vastane ehmub ja annab alla, siis oled võitnud.
• Kui ei, siis viiendaks tuleb vastase (vastumeetmetele) reageerida ebaproportsionaalselt jõuliselt. Seda tuleb jätkata kuni võiduka lõpuni.
• Kuuendaks viib sedavõrd jõuline eskalatsioon vähemalt läbirääkimisteni, mille tulemus on vähemalt näiliselt (kuid vahetevahel ka tegelikult) võit.

Öelge nüüd, et need kuus sammu ei tule tuttavad ette? Näiteks kaubandussõja või Põhja-Korea kontekstis. Hiinaga peetava intellektuaalsesse omandisse liberaalselt suhtumise või Maailma Kaubandusorganisatsioonist (WTO) lahkumise ähvarduste kontekstis?

“Arusaamatult” ja “kaootiliselt” käituv tegelane pani oma tegutsemise mustri kirja raamatus, mis ilmus aastal 1987! Ei, ma saan aru, et selle raamatu lugemine on õigeid sõnu kasutavate ning noa ja kahvliga söövate õiges koolis käinud protsessiusku hiidegodega tegelaste jaoks ilmselt “Päh!” Samas on raamatu lugemine muretsemisest alati mõistlikum tegevus. Isegi, kui su ego ei taha ka suuremasse angaari ära mahtuda (nagu minul!). Mõelgem, kui palju analüüsi pähe müüdud sisutut jutupunktide taaskasutamist ja reputatsioonikahju oleks ära jäänud, kui oleks enda ego alla neelatud ning raamat läbi loetud?

Peeter Koppel

Peeter Koppel on on varahaldur, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Peeter on Redgate Wealth’i investeeringute valdkonna juht. Loe artikleid (81)