Kuidas edasilükkamisest võitu saada: 5 sekundi reegel

Olen selle veeru kirjutamist juba ammu plaaninud. Võtsin selle praegu vaid seetõttu käsile, et vältida teiste ülesannete täitmist, kirjutab ajakirjas Inc.com kolumnist ja visionäär Thomas Koulopoulos.

Olgem ausad, enamik meist ei tunnista, et vahel asju edasi lükkame. Elutempo on kiire ja meil on palju prioriteetseid kohustusi, seega on täiesti loomulik, et lükkame edasi neid, mille täitmine nõuab meilt füüsilist, emotsionaalset ja intellektuaalset energiat. Võib aga juhtuda, et edasilükkamisest saab midagi enamat kui tüütute kohustustega venitamine. See võib muutuda kurnavaks ja mõjutada negatiivselt meie karjääri, suhteid ja elukvaliteeti.

Asjadega venitamine on tegelikult samuti harjumus. Me jääme sellesse kinni ega saa sellest enam kuidagi välja. Mängime iseendaga mõttemänge ja keelame preemiaid või aheldame end laua taha, kuniks töö saab tehtud. Kuid see on nagu psühholoogiline vesiliiv – mida enam me rabeleme, seda sügavamale vajume.

Kõige hullem on see, et kui oled selles lõksus, siis tunned, et sind on peatamas paberist sein – sa tead, et saaksid sellest läbi minna, kuid ei suuda. Edasilükkamise juurde kuulub mitte üksnes ärev tunne selle üle, et asjad tegemata jätsime vaid ka enesesüüdistamine.

Miks me asjadega venitamine ja kuidas end sellest harjumusest vabaks murda?

Vastused on tegelikult äärmiselt lihtsad. Mel Robbins, „The 5 Second Rule“ autor, väidab, et probleem seisneb selles, et me lihtsalt ei mõista venitamist. Me näeme seda kui laiskuse või nõrga tööeetika tulemust või isegi kui oskamatust ja ebapädevust. Kõik need negatiivsed kirjeldused annavad meie enesega rahulolematusele tuld alla. Kogu see enesepõlgus muudab meie sisemist narratiivi nii, et mõttest „ma ei taha seda teha“ saab „ma ei suuda seda teha“.

Robbins ütleb, et see ei vasta tõele. Venitamine ei ole peegeldus teie suhtumise, tööeetika või pädevuse kohta. See on hoopis meetod stressiga võitlemiseks. Asi, millega me venitame on tegelikult seoses millegagi, mis meile stressi tekitab. Loomulikult tahad sa stressi kogedes selle allikast vabaneda. Seega üritame me stressi vältida ja loodame kogeda lühiajalist rahulolu või viia oma mõtted mujale.

Tegelikkuses ei väldi me mitte ülesannet ennast, vaid sellega kaasnevat stressi.

Olgu tegemist töö, suhete või meie tervisega, siis on asjadega venitamine tegelikult üks viis asjadega toimetulekuks. Ma ütleks isegi, et see aitab meil ellu jääda.

Heidame pilgu meie esivanemate DNA poole, mis arenes keskkonnas, kus stress oli nagu radar, mis aitas vältida asju, mis ohustasid meie elu. Kui oli vaja minna koopast välja jahti pidama, kuid sealsamas otsisid saaki ka metsikud kiskjad, siis tõenäoliselt lükati söögi otsimine edasi ja tehti koopaseinale mõni tore joonistus. Jah, need imelised kunstiteosed on tõestus sellest, kuidas meie neandertallastest esivanemad asju edasi lükkasid.

Tänapäeval saame seda võrrelda selliste sotsiaalmeedia kanalitega nagu Facebook või Youtube. See on moodus põgeneda stressiallika eest. Just see ongi Robbinsi poolt levitatud tarkusetera – me ei väldi mitte ülesannet ennast, vaid sellega kaasnevat stressi.

See teadmine aitab eemale peletada halbu mõtteid enese kohta, kui parajasti venitamisega ametis oled. Pigem tuleks mõelda, miks antud ülesanne stressi tekitab. Kas tegemist on tõsise asjaga või on see vaid pettekujutelm? Mis on kõige hullem asi, mis juhtuda saab? Sedasorti ausus on esimeseks sammuks, et mõista põhjuseid, miks sa asju edasi lükkad. Ilmselt ei veeda sa järgmisi tunde või päevi nendele küsimustele vastuseid otsides, vaid lükkad edasi oma edasilükkamisele põhjuste otsimist.

Viie sekundi reegel

Robbinsi lahenduseks on viie sekundi reegel. See on äärmiselt lihtne ja otsekohene. Sul tuleb stressi leevendada, mitte seda võimendada. See toimib nii:

Esmalt, analoogia. Sa istud rannal, varbad mõnusalt vees ning märkad äkitselt vees olevat hädas last. Tema juures ei ole kedagi, vetelpäästjaid ei ole ning sa ei tea, kui sügav see vesi täpselt on. Selge on see, et kedagi teist läheduses ei viibi ja sul ei ole tegutsemiseks palju aega. Mida sa teed? Vaevalt sa ootad, et risk veel suuremaks muutuks.

Selle impulssidel põhineval otsuste langetamise meetodi juures on huvitav, et selle juured ulatuvad kaugele. Neuroteadlane Antonio Damasio, kes uurib otsuste langetamist, väidab, et emotsioonidel põhinev otsuste langetamine on täpselt sama oluline kui kaalutletud otsuste langetamine. Kui osa meie ajust, mis kontrollib sisetundele reageerimist, emotsioone karistuste ja preemiate osas, saab kahjustada, siis tekib meil raskusi isegi kõige lihtsamate otsuste langetamisel.

Ilmselged otsused nagu uppuva lapse päästmine langetatakse aju selles piirkonnas, kus toimub väga kiire mõttetöö – otsmikusagaras. Me nimetame seda sageli sisetunde järgimiseks, kuid samas on evolutsioon seeläbi aidanud kaasa otsuste langetamisele, mis tavaolukorras nõuaksid pikemat analüüsimist.

Edasilükkamise tsüklist pääsemiseks tuleb sul aktiveerida õige osa oma otsmikusagarast. Arva ära, mis selle osaga juhtub, kui stressis oled? Just! See sulgub. Iroonia seisneb selles, et kui oleme lõpuks vastu seina surutud ja ülesande täitmiseks antud aeg hakkab lõpule jõudma, siis lülitub sisse ratsionaalne osa meie ajust ja pingutab, et töö tehtud saaks. Võib muidugi juhtuda, et selleks on juba liiga hilja.

See osa tuleb aktiveerida enne kaheteistkümnendat tundi. Siis tulebki mängu viie sekundi reegel. See toimib nii:

  • Alustuseks tuleb endale teadvustada, et oled stressis.

Ära mõtle üle. Lepi olukorraga ja ära süüdista end, sest sa lihtsalt reageerid stressile. See on reaalne ja mõjutab sinu otsuseid. Selle teadvustamine võtab pingeid maha ja laseb otsmikusagaral järgmise otsuse tegemisest osa võtta.

  • Langeta viie sekundi jooksul otsus, mis erineb stressiallika poolt põhjustatust.

Robbins nimetab seda vapruse otsuseks: „Julgelt tegutsedes aju ei sekku. Kõneleb sinu süda ja sa kuulad seda.“ Täpselt nagu eelnevalt mainitud uppumisolukorras. Ühesõnaga, selle asemel, et oma stressi lahti mõtestada ja küsida endalt, kuidas sellega küll hakkama saada, siis tegutse hoopis vastupidiselt ja tegele järgnevad viis minutit ülesandega, mida kartnud oled. Seisa stressiga silmitsi. Kui tegemist on telefonikõnega, siis haara telefon. Kui pead kirjutama, siis lihtsalt võta pliiats ja kirjuta viie minuti jooksul kõike, mis pähe tuleb. See võib olla täielik jama või absoluutne kuld. See polegi oluline, sest kui oled viie sekundi otsuse langetanud, et tegeled viis minutit kardetud ülesandega, siis oled tsükli murdnud ja tõestanud, et suudad stressiga hakkama saada. Viis sekundit on olulised nii aju kiirema osa aktiveerimiseks kui ka aeglasema osa limiteerimiseks. Seega ära venita otsusega kauem. Langeta otsus ja tegutse.

Kõlab lihtsalt, eksole? Ongi, aga nagu iga asjaga elus, mis lubab muuta sinu põhiolemust, võtab selle harjumuse omandamine aega. Pean hoiatama, et kui kasutad neid viit sekundit otsuse tegemiseks, mida siis järgnevad viis tundi oma peas analüüsid, siis oled kahjuks samasse lõksu tagasi langenud. Asja iva seisneb aktiveerimises ja tegutsemises, mitte oma otsuse analüüsimises.

Viie sekundi reegel ei ole küll mingi imeravim, kuid mõistmine, et asjade edasilükkamine on loomulik reaktsioon stressile ning teadmine, et otsuse langetamine on tegelikult vaid viie sekundi kaugusel, võib osutuda suureks abiks edasilükkamise nõiaringist pääsemiseks.

Siiski, kui parasjagu seda artiklit loed, siis võib-olla oled parasjagu mingit muud ülesannet vältimas. Hea uudis on see, et Sa oled selle ülesande täitmisest vaid viie sekundi kaugusel!

Artikli tõlge: Liina Paas