Inimene elab oma elu suhetes. Teised inimesed on meie jaoks olulised, üksindusel ja üksiolemisel on selles kontekstis pigem balansseeriv tähendus. Inimesed, kelle elus on tähenduslikud ja tasakaalus inimsuhted, elavad reeglina ka füüsiliselt tervemat elu, rääkimata psüühilisest tervisest. Enda sidumine teise inimesega läbi partnerlus- või sõprussuhte on vajadus, mille eiramine toob kaasa tõsised tagajärjed. Samavõrd oluline on ka, kellega ennast siduda ning milliseid inimesi endale lähedale lubada.

Me kõik omame arenguliselt väljakujunenud ja kinnistunud, alateadlikke suhtemustreid. Ideaalis peaksid need olema vastastikusele võrdsusele ja lugupidamisele rajatud, reaalsuses on tihti teisiti. Esimeseks mudeliks inimsuhtest on väikelapse suhe emaga; vahel laiendatakse mõistet, öeldes esmane hooldaja. Selles saab väike inimene peegelduse endast, oma piisavusest, saab turvatunde ja reflektsiooni oma tunnetele, sealhulgas rasketele tunnetele. Esimese kolme eluaasta jooksul juhtuv või siis ka mittejuhtuv (ehk – mis oleks pidanud väikelapse elus olema) jätab jälje kogu eluks. Teiseks suhteks on normatiivselt suhe isaga kui ema partneri ja toetajaga, millest omakorda vormub lapse meeles erinevus naise ja mehe rollide mõttes, samuti täiskasvanud naise ja mehe vahelise suhte mudel. Lapsepõlve jooksul kogetav ja salvestatav pagas on kõigi inimestega kaasas täiskasvanuelus, kui sõlmime ja katkestame inimsuhteid, tundes ennast seejuures hästi, halvasti või n-ö enam-vähem. 

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (67)