Hannes Kuhlbach: kuidas elada rahuldust pakkuvat elu ehk milliseid suhteid oma ellu lubada?

Inimene elab oma elu suhetes. Teised inimesed on meie jaoks olulised, üksindusel ja üksiolemisel on selles kontekstis pigem balansseeriv tähendus. Inimesed, kelle elus on tähenduslikud ja tasakaalus inimsuhted, elavad reeglina ka füüsiliselt tervemat elu, rääkimata psüühilisest tervisest. Enda sidumine teise inimesega läbi partnerlus- või sõprussuhte on vajadus, mille eiramine toob kaasa tõsised tagajärjed. Samavõrd oluline on ka, kellega ennast siduda ning milliseid inimesi endale lähedale lubada.

Me kõik omame arenguliselt väljakujunenud ja kinnistunud, alateadlikke suhtemustreid. Ideaalis peaksid need olema vastastikusele võrdsusele ja lugupidamisele rajatud, reaalsuses on tihti teisiti. Esimeseks mudeliks inimsuhtest on väikelapse suhe emaga; vahel laiendatakse mõistet, öeldes esmane hooldaja. Selles saab väike inimene peegelduse endast, oma piisavusest, saab turvatunde ja reflektsiooni oma tunnetele, sealhulgas rasketele tunnetele. Esimese kolme eluaasta jooksul juhtuv või siis ka mittejuhtuv (ehk – mis oleks pidanud väikelapse elus olema) jätab jälje kogu eluks. Teiseks suhteks on normatiivselt suhe isaga kui ema partneri ja toetajaga, millest omakorda vormub lapse meeles erinevus naise ja mehe rollide mõttes, samuti täiskasvanud naise ja mehe vahelise suhte mudel. Lapsepõlve jooksul kogetav ja salvestatav pagas on kõigi inimestega kaasas täiskasvanuelus, kui sõlmime ja katkestame inimsuhteid, tundes ennast seejuures hästi, halvasti või n-ö enam-vähem. 

Miks on aga mõne inimese elu kui lõppematu ebaõnnestunud suhete jada, teine inimene on aga rahulolev ja õnnelik nende inimeste üle, kes tema elus püsivalt kohal on?

Andmise-saamise tasakaal

Tundetarkus ehk emotsionaalne intelligentsus, nagu paarkümmend aastat tagasi Daniel Goleman selle mõiste tavakasutusse tõi, on osalt arenguliselt omandatud, kuid samas elu jooksul õpitav ja muudetav võimekus. Millest siis ära tunda inimesi, kellega elu kokku viib, kuid kellega koos olles ütleb sisetunne, et midagi on valesti või paigast ära?

Kõikide sotsiaalsete suhete aluseks on vastastikusus, õigupoolest põhineb sellel inimühiskond. Inimesed tajuvad ja mõõdavad oma “sisemise radariga”, milline sotsiaalne vahetus tunnete, teenete, toetuse jne kujul on suhtes teise inimesega valdav. Kui saamise-andmise tasakaal on pikaajaliselt paigast ära, tasuks mõelda, kes ma ise selles suhtes olen ja mida konkreetne inimene minu jaoks tähistab või temaga koosolek tähendab. Täiesti võimalik, et kordamist leiab alateadlik suhtes olemise muster, kus üks pool peab olema “andja”, teine “võtja”. Paljude jaoks on oma isa-ema suhte pimesi kordamine avastus, mida tehakse teraapias ning mis otsekui avab uue võimaluse lähisuhet mõtestada või paremini üles ehitada. Igaüks tahaks olla piisav ja saada sellele nii sõnades kui tunnetes kinnitust.

Inimesed, kes võtavad rohkem kui annavad, ei peaks olema need, kes meie lähisuhetes domineerivad. 

Positiivsus ja toetus on lähisuhete oluline komponent. Lihtne on saada toetust ja tähelepanu, kui elus või töös asjad õnnestuvad, kuid veelgi vajalikum on see just nn mustade päevade aegu. Sõpra tuntakse hädas, ütleb eesti vanasõna. Seega peaks sõber just hädas, läbikukkumises, üksijäämise korral olema see inimene, kes olemas on, kellele hea helistada või kelle juurest saab läbi astuda, et lihtsalt inimlikku lähedust tunda. Samamoodi saab küsida endalt – milline sõber või partner ma olen, kas ma suudan hoida lootust ja usku, kui teisel seda mingil etapil või situatsioonis napib?

Eestlaste jaoks on positiivne olemine tihti iseäranis raske, sest palju enam on põhjuseid nurisemiseks – kasvõi ilma üle. Ikka on midagi halvasti ja seeläbi lähebki fookus halvale. Peavoolumeedia annab sellele tihti hoogu juurde, maalides maailmast pilti kui õnnetusi ja hädasid täis kohast.

Kui korraks tõusta olmest kõrgemale, siis kas pole juba selles, et oled elus, ei kannata nälga või ela sõjakoldes ja sul on lähedasi inimesi, peidus suur õnn? Toogem see siis peidust välja, öelgem see välja!

Andestamine

Rahuldust pakkuva suhte juurde kuulub ka andestamine, mis on suure mõjujõuga ning hoidev. Kui me suudame andestada, siis on süü tundena mitte tupiktee, vaid pigem õige ja väära kompass. See kompass on samamoodi lapsepõlvest meie sisse kasvanud, ent pahatihti väga rängana ja absoluutsena. Ennast süüdi tundev inimene läheb enamasti kaitsesse, vahel üsna raevukasse ning püüab süü kellelegi teisele üle kanda. Süü ei või ometi ilma pääle hulkuma jääda, ütleb Hiiumaa vanasõna. Ehk – see peab kellelegi külge kleebitama, võimalikult kindlalt ja vettpidavalt. Pidev süüdijäämine ja -olemine põhjustab aga viha ja frustratsiooni, see on eraldavaks piiriks, stigmaks. Kõik inimesed teevad vigu, on aeg-ajalt milleski süüdi, ja tihtipeale tahtmatult, mitte meelega.

Süü võtmine nõuab tugevust, süü kandmine küpsust.

Lähisuhetes on see tugevus kasvav, kui partner või sõber suudab andestada. Süü käsitlemine, vabandamine ja andestamine on lähedust kasvatav, mitte hävitav. Inimesed, kes ei suuda andestada, on halbade tunnete vangis ning see kandub ka partnerile üle. Hapnema jääv süü muutub toksiliseks. 

Hoidmine on lähisuhete puhul kriitilise tähtsusega, sest elus ei ole ainult päikeselisi päevi. Haigus, isiklikele eesmärkidele allajäämine, hingelised traumad ja paljud muud elusündmused muudavad meid haavatavaks. Eriti olulised on lähimate inimeste sõnad ja nendega kaasas käiv tundesõnum. Kedagi enda hinge võttes saab meile eluliselt oluliseks ka selle inimese arvamus, põhimõtted, elufilosoofia. Me usaldame teisele inimesele nii enda tugevused kui nõrkused. Just nõrkuste kandmine ja sellele vaatamata võrdseks ja hoidvaks jäämine on lähisuhte kvaliteedi mõõdikuks.

Me ei peaks oma kallitega kandma maske, kartes kriitikat ja haavata saamist.

Teraapiasse jõudvad inimesed on hakanud sisemuses tundma, et nende suhetes ei ole kõik päris nii, nagu nad tahaks. Päikeselistest päevadest on saanud vahelduva pilvisusega, vahel aga kestvalt tusased ja sajused päevad. Esmalt on tarvis aru saada enda tunnetest, vajadusest; seejärel on võimalik hakata vaatlema, milliste “mehhanismidega” on inimsuhteid üleval hoitud. Kasvav selgus, julgus ning võimekus enda osa märgata viivad tihtipeale omalaadse inventuurini, mille käigus võetakse vahel päris detailideks lahti kõik oma lähedased suhted.

Me ei saa valida oma vanemaid, see kehtib põlvkondade kaupa. Küll saame me luua enda jaoks paremad inimsuhted täna ja tulevikus. Kehtestamine, piiride tõmbamine, ohvrirollist loobumine, maskide minema heitmine jne on oskused, mis on õpitavad ning mida saab enda ellu tuua igas vanuses. Ausus, julgus ja järjepidevus on seejärel uute suhete alustamisel või vanade ümber kujundamisel tihti elumuutva kvaliteediga. Üheks sellistel väärtustel põhinevaks suhteks on ka suhe psühhoteraapias kliendi ja terapeudi vahel. Elu on liiga väärtuslik ja kordumatu, et olla halbades inimsuhetes. Muutmise võti on iga inimese sees tegelikult olemas. 

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (23)