Ega keegi jaksa lõpmatuseni seista ja oodata, mil neid lauda palutakse.

On talvine varahommik. Kogu maja magab veel. Arglik päike sirutab oma esimesi kiiri läbi erakordselt krõbeda pakaseõhu. Härmatanud puuoksad, nagu suhkrustatud maiused, akna taga on sel imelisel talvel juba täiesti tavaline vaatepilt. Korraga lööb miskit silmanurgas särama ja päeva esimene kiir valgustab peene joana akna all seisvat söögilauda. Lauda, mille ümber seisavad tühjad toolid. Mina üksi istun siin, ent millegipärast rändavad mõtted teiste inimeste – sõprade ja sõpruse juurde. Järsku elustuvad pildid sellest, kes selle laua taga on istunud, milliseid sööke on söödud, hetki, mõtteid, vestlusi, vaidlusi ja tundmusi on siin erinevatel aastaaegadel jagatud. Ajasrändamine ei toimu läbi igatsusevalu ega nukrameelse tagasivaate, vaid pigem nagu mälestustega ikka: nad ilmuvad ei-tea-kust, ning vahel kaovad nii kiiresti, et nende sabastki ei saa enam kinni.

Ei tea, kas hiljuti tähistatud sõbrapäev elustab need meenutused, või hoopis miski muu, aga otsa ma neile vaatan ja teisiti ei saa. Ma pole tegelikult suur sõbra- ehk valentinipäeva austaja. Valmistan praegusel ajal parema meelega perele suure potitäie hernesuppi või meisterdan mõned kohevad vastlakuklid; tõmban jalga uisusaapad või hüppan kelgule. Peitugu sõbrapäeva tähistamise juured ühtede andmete järgi pealegi katoliiklikus traditsioonis või hoopis paganlikus maailmakäsitluses, see püha pole ei mu lapsepõlves ega ka praeguses elus suurt rolli mänginud. Mina olen pärit veel sellest ajast, mil klassikaaslastele – parimatele sõpradele jagati salmikuid. “Ela ilmas kui lind, pea meeles ka mind!” “Ela ilmas õnnega, peksa poisse panniga!” Nii kirjutasime oma parimate sõbrannadega neisse väikestesse märkmikesse. Eriti hinnas olid need sõbrad või kaaslased, kes lisaks salmidele suutsid luua sinna juurde ka tillukesi joonistusi.

Olud, tavad ja kombed võivad muutuda, ja vahest peavadki, et elu saaks edasi minna, aga miski võiks kõigest hoolimata olla jääv. Oma idealistlikus maailmakäsitluses tahan ma ikkagi väga loota, et inimese olemus on küllaltki püsiv. Kõik me januneme sõpruse ja armastuse järele, kõik me igatseme kuhugi kuuluda, isegi kui seda soovi kiivalt varjame või endas alla surume. Isegi kui kõik ümberringi näib seda tungi mitte soosivat.

Väga palju räägitakse inimeste üha suurenevast individualiseerumisest ja isolatsioonist. Me võime küll viibida ühes ruumis, kuid pole enam ammu koos. Meie maailm on täis “iseteeninduskassasid”, sest päris suhtlemine on paljude jaoks muutunud koormavaks, ebavajalikuks, tülikaks. Laiemalt üldistades ei taha me enam ütelda kassapidajale “tere”, me eelistame suhteid, mis on põgusad ja pealiskaudsed, ja seetõttu ei nõua pühendumist ega panustamist. Suhted on muutunud asendatavateks, peaasi et säiliks me isiklik vabadus. Vähemalt nii räägivad sotsioloogid. Eks inimestevaheline läbikäimine, veelgi enam sõprussuhted võivadki paraku olla keerulised. Rääkimata romantilistest suhetest.

Suhted eeldavad avatust ja alastust, riskimist haigetsaamise ja pettumustega; suhted sisaldavad paratamatult ka konflikte ja arusaamatusi, kaugenemist, kuid ka leppimist, teineteise (taas)leidmist, kokkukuuluvustunnet ja usaldust.

Kui siin pika söögilaua taga istudes natuke järele mõtlen, siis kui palju on mu elus selliseid inimesi, keda võin ja tohin pidada sõpradeks? Keda päriselt usaldan ja kellele küsimatagi appi tõttan, või kes mind häda korral abistavad?  

Ma tean sellele küsimusele vastust, ja õnneks neid laudkondi ikka on. On neid, keda nendele tühjadele toolidele kutsuda saan ja kes ka mulle mitte ainult uksealusele varupingile koha on määranud. On ka neid, kellega igapäevaselt ühe laua taga vahest ei istu, aga ühes suunas vaatame küll. See teadmine hoiab alles omavahelist ühtekuuluvust ja kokku saades läheb kõik edasi sealt, kus pooleli jäi, hoolimata distantsist, mis me vahel on olnud kuitahes pikk.

Muretsen pigem sellepärast, et pole ise olnud viimasel ajal kõige parem sõber. Kusagil seal, kus on süda, pitsitab kibedalt: olen oma pika laua taha hoolikalt sätitud toolid liiga kauaks tühjaks jätnud. Olgu selle põhjuseks siis liiga tihedad töökohustused või mind aeg-ajalt tabav üksindusvajadus. Või mõlemad.

Olgu, kuidas on, töö ei tohiks enda alla võtta ruumi, mis on mõeldud sõpradele. Nendel toolidel ei tohiks olla osaraamatud, lugemata stsenaariumid, arvuti vastamata meilide ja sõnumitega, üleni “punane” kalender. Nendel peaksid istuma inimesed – sõbrad, kellega koos naerda, juttu puhuda, vaikida või kurvastadagi. Sõpruse eest tuleb hoolt kanda, nagu kõige muugi olulise eest siin elus. Ega keegi jaksa lõpmatuseni seista ja oodata, mil neid lauda palutakse. See minu poolt pikalt põlatud sõbrapäev polegi võib-olla nii mõttetu püha. Kasvõi sellepärast mitte, et aitas mul sõpru meeles pidada ja mõne neist vahest ka siia pika laua äärde istuma kutsuda.