Õnnelikum on see, kes suudab fookuse enda muredelt teiste vajadustele suunata.
24. veebruaril ja järgmistel päevadel, kui sõjakoledusi jälgisin, mõtlesin esimest korda koolis töötatud nelja aasta jooksul, et igatsen Välisministeeriumisse tagasi: tahaks tegutseda. Kujutan üsna täpselt ette, mis sünnib praegu meie kaitse- ja välisteenistuses Islandi väljakul, Sakala tänavas, mujal Tallinnas ning laias ilmas. Tean, et raskel ajal võetakse end eriti kokku. Mäletan iseäranis selgelt 2007. aasta pronksiöö aegu ja Vene-Ukraina sõja algust 2014. Nüüd on oluline mitte väsida. Ise sain siiski õige pea aru, et mul on oma roll täita: ka koolis on paljude eest vaja hoolt kanda. Vabariigi kodanikena oleme niikuinii võrdselt kohustatud reipust hoidma.
Koolid on tänaseks saanud ka selge ülesande: meie peamine missioon on võtta vastu ukraina sõjapõgenikest lapsi. Mitte miski ei viita sellele, et nende siinviibimine jääb lühikeseks. Nii kurb kui see ka ei ole – paljude kodud ja koolid on maamunalt pühitud; isegi kui relvad vaikivad, ei ole neil niipea kusagile tagasi minna.
