Kaja Kann arvustab äsja Gustav Suitsu ja Tallinna Ülikooli luuleauhinnaga pärjatud Mart Kanguri teost “Armkude”. Kann ütleb luulekogu kohta, et tegemist on 50-aastase mehe armastusavaldusega elule. “Silmadega teeb ta kunsti, peaga filosoofiat, südamega maalib ikooni ja suuga luuletab.”
Mart Kangur, “Armkude”, Sõnahulgus, 2021.
Filosoofiat õppides tajusin lähedaste seas uutmoodi suhtumist. Esialgu olid nad rõõmsad, et nüüd kuulen ma vestluspartnereid, seejärel kiitsid, et ma lausa kuulan. Siis algasid etteheited, et kuulan liiga palju, et iga lauset kuulan, lausa iga sõna. Nemad tahtsid mõtet öelda, aga mina kuulasin sõna. Ütlesid, et ära nori, Kaja. Minuga ei saavat enam üldse rääkida. Küsisin iga lause kohta eraldi, et oot-oot, mida sa ikka täpselt silmas pead, et kas sa nii arvad või loodad, kas räägid tuleviku või oleviku kohta. Palusin tuua näiteid. Tüütu muidugi. Igapäevaelu ei ole filosoofiaseminar. Probleemid tuleb korda saada ja ära lahendada, asjad ära teha, mitte nendega tegeleda ning pidevalt täpsustada. Loen tänavuse Gustav Suitsu ja Tallinna Ülikooli luuleauhinna laureaadi Mart Kanguri uut luulekogu “Armkude” ja mulle tundub, et kunagi on ta läbinud sama teekonna.
Kaja Kann
Kaja Kann on kaasaegse tantsu koreograaf, tantsija ja treener, ZUGA ühendatud tantsijate ning OMAtsirkuse üks asutajaid. Tegutseb üha enam ka kultuuriajakirjanikuna ja kirjanikuna. Tema teine raamat "Tänavatüdruk" (2020) pälvis Tallinna Ülikooli kirjanduspreemiate jagamisel eripreemia. Loe artikleid (38)
