Kas sõja ajal millestki muust peale sõja on kohane rääkida? Kas puhkused tuleb tühistada ja kogu muu elu panna pausi peale? Kas aitamine peab olema tehtud avalikult ja kõval häälel või võib seda teha ka “ilma kärata”?
Kohe, kui Ukraina õudused pihta hakkasid, täitus minu Facebooki-feed appitõttajate postitustega. Kes jagas infot, kuhu ja mida annetada, kes õpetusi, kuidas trollide vastu võidelda. Kolmas käis Punase Risti jaoks tekke ostmas, neljas oli ukrainlastest tuttava tuttavatele juba oma Airbnb-korteri eraldanud. Paljud panid profiilipildile väikese Ukraina lipukese või näitasid muud moodi meelsust üles. Südantsoojendav oli näha, kuidas vähemalt paljud minu sõbralistis olevad inimesed pole mingid munejad, vaid asuvad kohe tegudele. Nagu aga arvata võiski, ilmus täpselt sama kiirelt välja kohe ka kari tarkpäid, kes pidasid vajalikuks hakata jagama õpetussõnu, kuidas oleks ikkagi kõige ÕIGEM aidata.
Susan Luitsalu
Susan Luitsalu on kirjanik, teletegija, hedonist ja maadeuurija. Tema elu ja karakterite märkamist on tunnustanud nii lugejaid kui kriitikud. Teda on auhinnatud ka Aasta kirjanik 2020 tiitliga. Susan kirjutab oma kolumnides linnaelust, sellest, kuidas tema elu näeb ja mis tähelepanu tõmbab. Loe artikleid (18)
