Kas sõja ajal millestki muust peale sõja on kohane rääkida? Kas puhkused tuleb tühistada ja kogu muu elu panna pausi peale? Kas aitamine peab olema tehtud avalikult ja kõval häälel või võib seda teha ka “ilma kärata”?

Kohe, kui Ukraina õudused pihta hakkasid, täitus minu Facebooki-feed appitõttajate postitustega. Kes jagas infot, kuhu ja mida annetada, kes õpetusi, kuidas trollide vastu võidelda. Kolmas käis Punase Risti jaoks tekke ostmas, neljas oli ukrainlastest tuttava tuttavatele juba oma Airbnb-korteri eraldanud. Paljud panid profiilipildile väikese Ukraina lipukese või näitasid muud moodi meelsust üles. Südantsoojendav oli näha, kuidas vähemalt paljud minu sõbralistis olevad inimesed pole mingid munejad, vaid asuvad kohe tegudele. Nagu aga arvata võiski, ilmus täpselt sama kiirelt välja kohe ka kari tarkpäid, kes pidasid vajalikuks hakata jagama õpetussõnu, kuidas oleks ikkagi kõige ÕIGEM aidata.

Näiteks tänitas üks noor idealist Twitteris, et täiesti nõmedad on kõik need, kes panevad oma profiilipildile Ukraina lipukese või kaunistavad oma bio sinikollaste südametega. See ei aitavat mitte kuidagi! Annetage raha! Selle soovituse saatsin ma mõttes kohe kukele, sest kuigi väike lipuke ei lõpeta sõda, on niimoodi väga lihtne toetust üles näidata. Mu ukrainlastest kolleegid olid üllatunud ja väga liigutatud, kui ütlesin, et seda ei tee ainult mina, tutvuse poolest, vaid suurem osa Eesti Facebooki on sinikollasega kaunistatud.

Susan Luitsalu

Susan Luitsalu on kirjanik, teletegija, hedonist ja maadeuurija. Tema elu ja karakterite märkamist on tunnustanud nii lugejaid kui kriitikud. Teda on auhinnatud ka Aasta kirjanik 2020 tiitliga. Susan kirjutab oma kolumnides linnaelust, sellest, kuidas tema elu näeb ja mis tähelepanu tõmbab. Loe artikleid (18)