Ajal, mil maailma poliitika on liikunud väärtuspõhiselt koostöölt tehingupõhise realismi suunas, peame ka Eestis endalt ausalt küsima: kui hästi suudame me kriisiolukorras ise hakkama saada? Üks selle küsimuse keskseid telgi ei ole relvad ega liitlassuhted, vaid midagi palju argisemat, meie enda toiduvarud ja võimekus oma inimesi ise toita, kirjutab Coop Eesti Keskühistu juhatuse esimees Rainer Rohtla.
Kui lugeda meie esivanemate mälestusi viimasest maailmasõjast, torkab silma üks korduv motiiv: ellujäämise aluseks oli side maaga. Pea igal toonasel linnaeestlasel olid maal vanemad või õed-vennad, kes saatsid linna toidupakke. Alles olid talud ja laudad koos lehmade ja sigadega, põllumaad, kus kasvas kartul või teravili. Kuigi kättesaadavus oli kehv, ei pidanud eestlane otsest nälga tundma, sest “õng” oli meil endal olemas.
