Heleene Tambet: põllumajanduse uus tulemine. Kuidas päästa maailm kliimasoojenemisest?

Eestimaa mullakamaral ei ole mitte ainult sõnnikut põldudele laotatud aegade algusest alates, jätkusuutlikud põllumajanduse vormid on ka ametkondlikult saamas üha rohkem tähelepanu ning  toetust. | Foto: Unsplash

Kliima soojenemist põhjustavat süsinikku on õhust võimalik kinni püüda palju lihtsamate meetoditega, kui me siiani arvasime. Vähemalt lääne meedia väidab nii.

45 dollarit The North Face’i halli villase mütsi eest kõlab krõbeda hinnana. Aga mis siis, kui mütsi tootmisprotsess aitab võidelda globaalse soojenemise vastu? Viimast lubab silti “kliimale kasulik” (climate beneficial) kandev, muidu tagasihoidlik peakate, mille jaoks villa tootnud talu lambakasvatusmeetodid eemaldavat The North Face’i kodulehe andmetel õhust sama palju süsinikdioksiidi kui 850 auto teedelt mahavõtmine. Misasja?

Trendikad rõivabrändid ei ole ainsad, kes on justkui üleöö aktiivselt ühinenud uutmoodi keskkonda päästva võitlusega. Möödunud kevadel saatis California, sageli USA kõige eesrindlikumaks keskkonnakaitsjaks tembeldatud osariik, valitud põldudele laiali kolonnid sõnnikuga täidetud veoautosid, asudes sellega katsetama oma uusimat relva kliimamuutuste-vastases võitluses: mulda. 7,5 miljoni dollarine Tervete Muldade Programm kaasab esialgu 50 selle osariigi talu. Igale neist eraldati paarkümmend tuhat dollarit, et talud saaksid kohalike piimatootjate või sigalatega lepingud sõlmida, sõnniku osta ja selle siis oma põldudele laiali laotada – 2,1 tonni hektari kohta, nagu osariigi juhised ette näevad. Sõnnikulaotamise järel külvatakse tavaliselt paljana seisvatele põldudele ristik või muu kattekultuur, ikka jälle osariigi raha eest. Sellised maaharimisviisid saavat hakkama põllumajanduskaugele inimesele mõeldamatuga – tõmmata süsinik välja õhust ja panna see tagasi maapinda.

Põllumajanduse uus maine

Kuigi eestlasele on sõnnikulaotamine ikka maaharimisega käsikäes käinud, siis justkui üleöö on viimane koos rea teiste praktikatega jõudnud teadlike tarbijate tähelepanu keskpunkti kui “taastootev põllumajandus” – regenerative agriculture. Informatsioon põllumajanduse suure keskkonna jalajälje, kemikaalide kahjulikkuse ja lihasöömise ressursiraiskavuse kohta, mis juba aastaid meediaruumi üleujutanud on – seda eelkõige USA progressiivsetes linnades, kus teadlik söömine elu kohustuslikuks osaks – on järsku saanud enda kõrvale vastandliku tugeva sõnumi: maaharimine võivat päästa maailma.

Õigete farmindusmeetmete abil suutvat taimed atmosfäärist siduda süsinikku ja mulla orgaaniliseks aineks rohkem, kui inimkond seda sinna saadab.

Orgaanilist ainet omakorda on maailma muldadel aga hästi vaja.

Mitmeid aastaid oli taastootev põllumajandus, sageli kasutatud sünonüümselt mõistega süsinikupõllundus (carbon farming) silmapiiril kui “hipiliikumine”, kuna põhimõtete poolest joondub ta rohkem väiketalunduse kui laialdaselt produktiivseks peetava põllumajandusliku mudeliga. Viimast kirjeldavad rohkete lisandainetega toodetud monokultuurid, mida kasvatatakse loomakasvatusest isolatsioonis ning mille viljakus sõltub ainuüksi kemikaalsetest lisanditest.

Asi võttis tõsisema suuna, kui New York Times tuli möödunud aastal välja suurejoonelist pealkirja “Kas muld võib päästa planeedi?” kandva artikliga. 7000-sõnaline lugu kirjeldas riigi eri otstes tegutsevaid farmereid, kes toimetavad usus, et põllumajandus suudab lõpetada kasvuhoonegaaside siiani peatamatu kasvu õhus – kui me vaid ühiskonnana oleme valmis sellisesse maaharimisstiili investeerima. Umbes samal ajal ilmusid sarnased artiklid Le Monde’is ja Deutche Welles, prantsuse ja saksa juhtivates ajalehtedes.

Maailmapäästvad praktikad

Ühe või teise pinnase viljakust määrav orgaaniline aine või huumus koosneb kuni 60% protsendi ulatuses süsinikust. Maaharimise protsessis on elusorganismidest ja nende lagunevatest osadest moodustuva orgaanilise aine allikad näiteks põldudele laotatud sõnnik ja kompost ning sinna lagunema jäetud taimejäägid või muud looduslikud materjalid, mistõttu süsinikupõllumajanduse ideede kohaselt tuleks nii vilja- kui ka loomakasvatamisel neid praktikaid hoolega kaasata – selle asemel et süsinikku mullast vabastavatele tegevustele rõhku panna. Viimased on industriaalpõllumajanduse alustalad: sügavalt kündmine, mulla rohke töötlemine, põldude paljalt seisma jätmine ning aasta-aastalt samade viljade kasvatamine.

Taastootev põllumajandus vastandab end industriaalpõllumajandusele, mis paiskab sügavalt kündmise ja põldude paljalt seisma jätmise läbi süsinikku atmosfääri vaid juurde – samas kui taastootvad praktikad “püüavad” süsinikku õhust ja seovad seda mullas.

Rasketehnika ning tohutud kogused kemikaale on aidanud kaasa pidevale muldade kvaliteedi langusele, mille otsesed ja kaudsed tagajärjed maksavad maailma majandusele juba praegu igal aastal üle 10% selle kogutoodangust. Kui tavaliselt armastab Ameerika meedia põllumajandusest rääkides rõhutada, kuidas viimane veerandi maailma kasvuhoonegaasidest põhjustab ja üle poole maakera pinnast enda alla võtab, siis nüüd on uueks kuumaks faktiks California teadlaste uuringu tulemused, mille kohaselt võiks “õige” maaharimine suurendada põldude mullasüsiniku sisaldust kümnendi jooksul tavalisest 1–2 potsendist 5–8 protsendini – ehk siis lisada kuni 55 tonni süsinikku hektari kohta.

Kuum turundus

Mahetalunike ja muud viisi alternatiivsetest ringkondadest on uut põllumajanduslikku mõtlemist aidanud massidesse viia rida prestiižseid firmasid, kes järgemööda pardale on hüpanud. The North Face turundab oma California talunike poolt toodetud mütsi tunnuslause warm your dome, not the globe (Soojenda oma pead, mitte planeeti – toim.) all, samas kui lääneranniku ikooniline rõivabränd Patagonia on käima lükanud terve süsinikupõllumajandusel põhineva trendika toiduettevõtte Patagonia Provisions.

Suured tegijad toiduainesektoris on üksteise järel agaralt välja tulnud toodetega, mis väidetavalt kliimasoojenemist peatavate meetmete abil valmistatud: Ben & Jerry’s saab jäätise jaoks piima lehmadelt, kes süsiniku sidumist hõlbustavad, jogurtitootja Danone lubab aastaks 2050 kompenseerida kõik oma kasvuhoonegaaside heitmed süsinikku eemaldavate maaharimismeetmete abil ning Annie’s, USA mega-mahebränd toodab oma uusi makarone nisust, hernestest ja kaertest, mis kliimasõbralikul moel kasvatatud.

Jätkusuutlikkuse tähe all töötavatel restoranidel New Yorgis ja San Franciscos on nüüd igal oma “taastootev” roog, pruulikojad töötavad süsinikku mulda panevate õllede kallal ning toidu- ja elustiiliajakirjad avaldavad üksteise järel artikleid kattekultuuride rollist mulla kaitsmisel. Tarbijatel, kel ökomärkide üleküllus ja rohepesukahtlused harja punaseks on ajanud, on silmapiiril uus lootus: USA organisatsioonid ja mõjukad keskkonnahääled nagu Leonardo Di Caprio teevad juba rasket tööd uue sertifikaadi – “toodetud taastootva põllumajanduse meetodeid kasutades” – kallal.

Kes maksab?

Kui erafirmade puhul on viimased kümme aastat üksteise võidu toodete märgistamist näidanud, et inimesed erinevate sertifikaatide eest rõõmsalt rahakotiraudu valmis on avama, siis avalike initsiatiivide puhul on olukord segasem. California on oma muldade programmiga esimene osariik, kes talunikele heaperemeheliku maakohtlemise eest raha käe peale maksab, aga sarnaseid eelnõusid on kavandamas ka Colorado ja Montana osariigid, ning uued projektid on leidmas aina enam kajastust erinevates maailma otstes Indiast Jamaikani. Seni suurimaks initsiatiiviks on aga prantslaste algatatud 4 per 1000 (eesti k neli tuhande kohta) liikumine, mis võtnud eesmärgiks suurendada süsiniku sisaldust mullas 0,4% võrra aastas ning millele on nüüdseks alla kirjutanud mitmed Euroopa valitsused, juhtivad ülikoolid ja teadusorganisatsioonid.

Probleem nende suurejooneliste avalike programmidega on muidugi ilmselge. Nagu ka paljude teiste kliimasoojenemisele pakutud lahenduste puhul, kerkib küsimus: kes tahab maksta? Kui maailma ilmastiku taas järjele saamise kasud on globaalselt jagatud, miks peaks keegi eraisik või osariik soovima kulud vabatahtlikult enda kanda võtta?

Suurem saak ja helgem tulevik

Kuigi taastootvate meetmete viljade nägemine võtab mõne aasta aega, tasuvat need proponentide sõnul pikas perspektiivis ära ka majanduslikult – ja seda ilma säravate kampaaniate või tootemärgistusteta. Minimaalne kündmine, kattekultuuride külvamine, viljavaheldus ja taimejääkide põldudele jätmine mõjutavad atmosfääri koostist vaid teisese eesmärgina – ennekõike suurendavad need praktikad aga mulla veepidavust ja kasulikke mikroobide hulka, vähendades seega erosiooni, suurendades pinnase viljakust ja taimede kahjurikindlust. New York Timesi teedrajavas artiklis tähetunni teinud talunik Dan Williams kinnitas oma muldade paremast tervisest rääkides, et “kui ma ei oleks seda maaharimisviisi leidnud, ei oleks ma enam talunik”. Tänu uute meetmete kasutuselevõtmisele olevat ta taimekaitsemürkide kasutamist vähendanud 75% ja väetise hulka 45% võrra, putukamürke ei kasuta mees enam aga üldse. Saagid tema maisipõldudel on aga paremad kui kunagi varem, kinnitab Williams.

USA teadlaste sõnutsi tähendab üheprotsendiline mullasüsiniku hulga kasv, et pinnas suudab hoida pea 200 000 liitrit rohkem vett hektari kohta. Globaalse soojenemisega ja ajaloo suurimate tulekahjudega maadlevas California osariigis, mis ühtlasi kasvatab suurema osa USA toidust, pole põllumaade suurem vastupidavus ees ootavate põua- ja üleujutuste suhtes vähetähtis.

Alad, mida uued ilmastikumustrid vähem mõjutavad – Eesti sealhulgas –, võitvat pikas perspektiivis ennekõike aga suuremast viljakusest ja väiksemast sõltuvusest kemikaalidest.

Erinevate globaalse soojenemise lahenduste kulusid-tulusid kalkuleeriva projekti Drawdown teadlased on arvutanud, et süsinikupõllundusele üleminek kolmandikul maailma haritavast maast toodaks aastaks 2050 kasumit pea kahe triljoni USA dollari jagu – nende valemid eeldavad, et tavapõllumajanduse puhaskasum hektari kohta on pea kaks korda vähem kui taastootval.

Lihasööjate uus lootus

Ja ometi on süsinikupõllunduse suurimaks vaenlaseks hetkel tõik, et teadus, mis selle lubadustele garantii annaks, on siiani alles lapsekingades. Whendee Silver, California ülikooli ökoloog, on üks vähestest teadlastest, kes asja kallal juba aastaid töötanud ning kiidetud praktikaid ka ekperimentaalkorras uurinud. Naise teadustöö kohaselt oleks komposti vaja laotada vaid 5 protsendile California 226 tuhandest ruutkilomeetrisest – viie Eesti suurusest – põllumaast, et kompenseerida kõik osariigi põllumajanduse tekitatavad kasvuhoonegaasid.

San Franciscost kiviviske kaugusel on Silver jõud ühendanud terve hulga optimistlike organisatsioonide, talunike ja karjakasvatajatega, koondudes nime alla Marin Carbon Project – teaduspõhine initsiatiiv, mis annab lootust mitte ainult süsinikutalundusse uskujatele, vaid ka lihasöömise kaitsjatele. Kui suur osa keskkonnateadlikke liikumisi ja ühendusi on jõudnud ühele meelele, et liha tootmine on planeedi tervisele suur nuhtlus – karjakasvatamine võtab enda alla rohkem ruutkilomeetreid kui ükski teine maakasutus kogu planeedil –, siis süsinikutalundus on ehk esimene elujõuline ideoloogia, mis rohusöödal olevaid loomi kui keskkonnapäästjaid käsitleb.

Liikumise pooldajad rõhutavad, et taimetoitlusele üleminekut ainsa lahendusena käsitlemine eirab rolli, mida loomad aineringes ja ökosüsteemis alati mänginud on. Hea liha tootmine on hädavajalik hea mulla jaoks – seda muidugi piiratud koguses ja vaid õigel viisil kasvatatuna. Vastandina tavalisele kuvandile USA talunikust kui vananevast konservatiivist on lääneranniku linnade lähistel tekkinud kogukonnad noori, progressiivseid talunikke, kellest suur osa on just rohusöödalistele veistele ja lammastele keskendunud. Nad levitavad kirglikult meedias oma sõnumit vastutustundliku lihakasvatuse vooruste kohta ning jagavad tarbijatega ka oma taludest kogutud mahlaseid ja paljulubavaid süsinikuandmeid.

Möödunud kuul lõi laineid analüüsifirma Quantis poolt läbi viidud elutsüklianalüüs, mis hindas White Oak Pasture’i nimelise farmi lihatootmisprotsessi. Tulemused on paljulubavad: kõiki talu veisekasvatuse etappe arvesse võttes on talu süsinikujalajälg kokkuvõttes negatiivne: tänu valitud loomakasvatuspraktikatele seotakse mullas 3,5 kg CO2 ekv iga toodetud lihakilo kohta, samas kui USA keskmise veiselihakilo kasvatamine eritab 33 kg CO2 ekv ning sealihakilo pea 10 kg Co2 ekv. Taaskord on aga tegemist tulemustega vaid ühest farmist, ning maailm on näljane rohkema tõendusmaterjali järele. | Foto: Quantis

Skeptikud ja pessimistid

Noortest talunikest aga ei piisa. Meedia ülevoolav tähelepanu kombineerituna teadustööde nappusega tähendab, et kriitikat uutele maaharimistrendidele ei ole raske leida. Nii mitmete erialaspetsialistide kui ka kirglike aktivistide jaoks on lubadus mulla süsinikusisaldust laialdaselt suurendada lihtsalt ebarealistlik. Põhjuseid leidub agronoomilistest argumentidest (kust saada suured kogused orgaanilise aine sidumiseks vajaminevat lämmastikku?) logistiliste kaalutlusteni (kuidas täpselt peaks kogu see sõnnik põldudele jõudma?).

San Francisco linn, mis komposteerib iga päev 700 tonni jäätmeid ning on seega maailma suurim kompostisüsteem, müüb pea kogu saaduse lähiümbruse talunikele ja veiniistandustele, kompenseerides seeläbi kõik jäätmekäitlusega kaasnevad halduskulud. Ja ometi on komposti juba praegu vähem kui taludel nõudlust. Lisaks ei ole talunikel mitte igal pool maailmas jätkusuutlikku maaharimisse sarnaseid ressursse suunata nagu San Franciscos: linna rikas ja maailmapäästmisele orienteeritud elanikkond teeb keskkonnateadlikkusele rõhuva ning seega krõbedama hinnaga toidutootmise lihtsamaks, kui see ükskõik kus mujal on. Ning kuigi sellised uurimistööd nagu Silveri oma on teaduslikult korrektsed ja paljulubavad pikas perspektiivis, on isegi need läbi viidud vaid paarikümnel hektaril ja kindlas mikrokliimas – millised on aga tulemused teistsuguse mullastruktuuri või niisutussüsteemi korral? Kui kauaks üldse jääb süsinik mulda pidama? See kõik on alles väljaselgitamisel.

Uue tootemärgi ootuses

Eestimaa mullakamaral ei ole mitte ainult sõnnikut põldudele laotatud aegade algusest alates, jätkusuutlikud põllumajanduse vormid on ka ametkondlikult saamas üha rohkem tähelepanu ning  toetust. Alles 2017. aastal juhtis Eesti kõrgetasemelist Euroopa Liidu konverentsi “Jätkusuutlik toidutootmine: muldade perspektiiv”, mis lisaks järeldusele, et muldade roll kliimasüsteemis on sageli tähelepanuta jäetud, rõhutas vajadust harida tarbijaid mullatervise teemadel. Siiski, kuigi riigidokumentides ning akadeemilistes ringkondades on mullasüsiniku teema juba vägagi kohal ning edumeelsed ühingud, nagu näiteks Liivimaa Lihaveis, on aktiivselt teinud tööd selgitamaks liha ja liha erinevust keskkonnajalajälje seisukohast, ei ole mõiste “taastootev põllumajandus” igapäevases meedia- ega kommertsruumis veel ilma tegema hakanud.

Pidades silmas varasemat vastutustundlike tarbijaliikumiste – alates käsitööõllest ja lõpetades õiglase kaubandusega – võidumarssi USA ühiskonnast eestlaste igapäevaellu, ei tohiks kaua enam oodata olla. Kuniks teadusasutused läänemaailma põldudel komposti lõhustumist ootavad ning paljulubavaid numbreid kokku löövad, jäägem avatud meelel ootama, millal “taastootmist” lubavad tootekirjeldused ka Eesti kaubandusvõrgus ilma tegema hakkavad ning millal järgmine keelekonkurss millegi vähem kohmakaga kui “süsinikupõllundus” välja tuleb.

Heleene Tambet

Heleene Tambet

Heleene Tambet töötab analüütikuna Rahvusvahelises Toidupoliitika Uurimisinstituudis USA-s, Washington DC-s, kus ta põhiliselt teeb mõjuanalüüsi toidu- ja põllumajandusega seotud abiprojektidele arenguriikides. Tema südamele on kõige lähedasemad teemad jätkusuutlik põllumajandus, vastutustundlik tarbimine ning toidutootmise tulevik kuumeneval planeedil. Loe artikleid (1)