Viimase 17 aasta jooksul olen läbinud tuhandeid õpingutunde – erinevaid koole, koolitusi ja töötubasid, mis käsitlevad inimest nii vaimse kui ka füüsilise terviku kaudu. See on andnud rohkelt ja mitmekülgset kogemust, mida tähendab olla õpilane ja klient, aga ka see, kes on teispool lauda, õpetaja ja terapeut. See on pannud mind mõtlema autoriteediks olemisega kaasneva vastutuse üle. Võimu kasutamise peale.
Piir usalduse ja võimu vahel on lisaks nähtamatusele ka väga habras. Head kavatsused võivad teha kahju seal, kus infot on liiga vähe, tahe aidata ja/või ego suur. Paljud meist on olnud seal, õhinaga midagi alustanud ja püüdnud selle kaudu maailma päästa. Spirituaalses maailmas meeldib mulle väljend “vaimne puberteet”. See kirjeldab hästi perioodi, mil tundub, et oleme jõudnud millelegi olulisele jälile ja soovime seda vaimustust jagada kõigile, kes vähegi teele ette jäävad. Mul tuleb meelde ka ühe grupiõe lugu, kes töötab EMO-s arstina. Ta rääkis, kuidas nad koos kogenud kolleegidega igal aastal uudishimuliku, ent pelgliku muigega jälgivad residentuuriarste, kes kergelt ja kahtluseta diagnoose panevad.