Kaidi Laur: milline näeb välja vaimne inimene, mida ta sööb & kuidas riides käib?

Kes on vaimne/ spirituaalne inimene? Milline ta välja näeb? Milline on ta eluviis? Väärtused?

Vaimne inimene on terve.
Vaimne inimene ei lähe kunagi närvi, ei eksi ja tunneb ainult positiivseid tundeid.
Vaimne inimene ei söö liha, kommi, joo veini, ega piima.
Vaimne inimene on “halloo kosmos”, kes räägib armastusest, tšakratest, energiatest ja vibratsioonist.
Vaimne inimene kallistab puid, võitleb loomade õiguste nimel ning armastab kõiki inimesi, neidki koguaeg kallistades.
Vaimne inimene võitleb pestitsiidide ja vaktsiinide vastu, sööb seeni, teeb kanepit või ayahuascat ning toitub päikesest.
Vaimne inimene teeb joogat.
Vaimne inimene elab kommuunis ja ei tohi raha teenida, ega tahagi.
Vaimne inimene peab armastama vabalt, see tähendab lubama oma partneril omada mitut partnerit, et isegi mitut omada.
Vaimne inimene ei karju kunagi oma laste peale.
Vaimne inimene ei ropenda.
Vaimne inimene ei kasuta deodoranti, kannab juustes lilli ja laulab mantraid või vähemalt ümiseb mitu korda päevas “om”.
Vaimne inimene elab hetkes, loeb eneseabiraamatuid ning ei vaata telekat.
Vaimne inimene käib ainult valges ja kannab turbanit.
Umbes nii.

Neid kirjeldusi ei usu mitte ainult inimesed, kes ise end vaimsete inimeste alla ei liigita, vaid ka inimesed, kes püüdlevad vaimsuse poole. Olgu, ma utreerisin, või siiski mitte?

Tellisime City Yoga stuudio sünnipäevaks koogi ja meilt küsiti telefonis, kas TEIE sööte kooki? Ühelt poolt ajavad need hinnangud naerma, teiselt poolt teevad kurjaks ning mõnikord kurvaks.

Vaimsusel pole mitte mingit pistmist sellega, mida sa sööd, jood, kellega, kuidas magad, mille eest võitled, mida loed või jutlustad. Vaimsus on teadlikkus iseendast ning alandlikkus, mida tekitab teadmine, et inimene ei ole Jumal, olenemata tema elustiilist, -väärtustest, -teadmistest või jälgijatest. Veel vähem on vaimsus seotud ainult positiivsete tunnetega.

Vaimsus on võime end kõrvalt jälgida, võtta vastutus oma tegude, mõtete, sõnade eest ning anda andeks enda eksimused.

Inimene eksib, järelikult elab. Vali omale eluviis, mis sind teenib. Kui sa tunned, et liha maitseb, siis söö. Kui tunned, et toortoit sobib su kehale paremini, söö toortoitu. Kui sa tunned, et suitsetamine on sulle misiganes põhjusel vajalik, suitseta. Kui sa tunned, et karsklus istub paremini, ole karske. Mõnele inimesele sobib kartul, teisele mitte. Aga see ei tähenda, et üks on teisest halvem. Et ühele on nüüd vaimsus lubatud ja teisele mitte. Või et kui sa järgid kõiki vaimsusenorme, siis oled rohkem vaimsem, kui mõni, kes neid ei järgi.

Mulle on alati tundunud, et näpunäitajate näppe tõstab kadedusjõud:

  • Tegemist on inimestega, kes on ise valinud välistamise tee. “Mina ei joo!”, “Mina ei söö!” ja püüavad end läbi selle õigustada. Siis käivad mitte välistajad eriti närvi, sest nad väidavad, et kogevad sama, mida välistajad! Ennekuulmatu!
  • Kes leiavad läbi selle õigustuse enda tegude, keha, valikute, mõtete eest mitte vastutada. “Ma ei saa sellega tegeleda, sest joon veini/suitsetan/söön liha ja mulle meeldib pidudel käia!”
  • Ja siis on ka need, kes on lihtsalt nende peale kadedad, kes justkui tunduvad elavat elu nautides, samal ajal midagi ära tehes.

Hinnanguid on palju mugavam anda, kui midagi teha.

Jed McKenna raamatust “Spiritual Enlightenment” lugesin välja mõtte, et, kui käid riides, nagu Jeesus ja käitud nagu Jeesus, siis see ei tee sinust Jeesust. Touché! Kas mitte Siddharthat ei võiks võtta kui näidet, et ühest tavalisest inimesest (kui välja jätta fakt, et tegemist oli printsiga) võib saada elufilosoof, ja sa ei pea selleks olema Jumala poeg?

Tervis tuleb keha kuulamisest – mis mulle sobib ja mis ei sobi. Mitte raamatutest, millest ühes kirjutatakse, et puuviljad on head ning teises paljastatakse, puuviljad on halvad.

Meie närvisüsteem on seotud valikutega, stressi ja kehakeemiaga, mitte vaimsusega. Kes vähegi eluga kokku puutuvad, kogevad stressi. See on tänapäevaelu kindel osa. Kui oled magamata ja söömata, siis on sinu baasvajadused rahuldamata ja ülejäänud vajadused sekundaarse tähtsusega. Kuni sa pole välja maganud, normaalselt söönud ja endale aega võtnud, võivad kõik asjad närvi ajada, olenemata sellest, kas laulad iga päev “om” või kuulad SkyPlusi. Puhka. Maga. Söö. Võta vastutus oma valikute eest, aga anna endale andeks ka fakt, et oled inimene. Sul on vedanud.

Vaimsus on seotud uudishimuga.

Sa tunned huvi filosoofiliste küsimuste vastu. Näiteks, mis on elu mõte, minu mõte? Kuidas saaksin oma elu paremini elada? Kas see, mida ma näen, on kõik mis on, või eksisteerib ka nähtamatu osa, ja kui, siis miks mina seda ei näe? Seetõttu on vaimne inimene vast rohkem “halloo kosmos”, kui inimene, keda need küsimused ei huvita, sest teda tõesti huvitab kosmos.

Vaimsemaks või paremaks inimeseks ei tee sind usk. Sa võid olla kristlane, moslem, krišnaiit, judaist, kõiksuse kanaldaja, taarausku, ikka on usk vaid mõttekonstruktsioon, et kirjeldada midagi, mida paljud tajuvad, aga ei oska seletada. Vali oma, kuid teadmisega, et oma tegude eest maamunal vastutad lõplikult ainult sina, mitte Jumal. Seega on teadliku inimese üks peamisi väärtusi vastutus iseenda eest.

Enda vaatlemine, taotluste kalibreerimine ja enda elu eest vastutuse võtmine ei eelda kindlat dieeti, mantrat, riideid või rahatut olemist.

Meil on vajadus uskuda, et elus on võimalik tunda vaid positiivseid tundeid. New Age’i õpikud ja kursused lisavad muudkui õli tulle. On loomulik, et tahame valu asemel pai, aga kahjuks saame me midagi kogeda ainult läbi duaalsuse, vähemalt veel praegu, siin duaalses maailmas.

Vali ise oma tõekspidamised. Räägi sõnadega, mida julged kõva häälega kinnitada ja korrata. Kui käitud valesti, siis vabanda ja püüa järgmine kord sama viga mitte korrata. Kõik valikud, mida täiskasvanuna teed, on sinu tehtud valikud. Täiskasvanuna ei saa enam süüdistada oma vanemaid, riiki, tööandjaid, vaid õnneks või kahjuks ainult iseennast. Õnneks sellepärast, et me saame oma elu ainult ise muuta, luua uusi maailmu nagu õige jumal kunagi.

Ja palun, kõik vaimsed inimesed, ärge näidake näpuga teiste peale, ärge palvetage teiste nimel, ärge saatke armastust, kui nad pole seda ise palunud, ja ärge püüdke muuta kõiki endasugusteks. Usaldage, et äkki on igal inimesel mõni eesmärk, mis ei puutu sinusse. Sinu õige ei pruugi kattuda tema omaga. Sina vastuta ainult iseenda (ja oma laste) eest.

Mitte keegi peale sinu enda keha saa sulle öelda, mis on õige! Mitte keegi. Me ei ela teineteise kehades, vaid iseenda omades. Mis on õige ja mis on vale, on sinu dialoog Jumalaga, teise inimese kehas võib olla hoopis vastupidine jutuajamine.

Püüdleme selle poole, et kõik täiskasvanud inimesed võtaksid vastutuse enda elu eest. Kui seda päriselt teha, siis ei jää aega, et teisi kasvatada, eriti, kui nad seda ei palu. Tegutse, usu, ela, ja lase ka teistel elada.

Kaidi Laur

Kaidi Laur

Kaidi Laur on praktiseeriv terapeut, aimekirjanik, blogija, joogaõpetaja, stuudio City Yoga üks omanikest ning unistajast tervemõistuslik hedonist. “Inimene ja inimeseks olemine siiralt huvitab mind. Eriti mahlase ja vaimuka elu ning elamise kontekstis. Kirg elu mõista, kogeda ning nautida väljendub mu mõtisklustes ja töös.” Kirjutan Edasi keskkonnas teemadest, mis mind parasjagu on endasse haaranud. Enamjaolt on need tähelepanekud inimestelt, kellega kohtun teraapiaruumides, infokillud meditatsioonidest või reaalne elukogemus, mis võiks Edasi lugejate argipäeva inspireerida või mõttetööd ergutada. Loe artikleid (25)