Raimo Ülavere: müüt millenniumilaste "erilisusest" ei pea paika

On üks jutt, mida räägitakse üha uuesti ja uuesti: konverentsidel, seminaridel, koolitustel, raamatutes, juhtimisjuttudes. Et nn millenniumi-põlvkond, noored on kuidagi sootuks teised inimesed, kellele peaks töötajatena kuidagi hoopis teistmoodi lähenema.

Kuidagi on see jutt tundunud veidi kummaline. Veidi nagu “noorus on hukas” tüüpi vanemaealiste inimeste jutuna, mida on alati räägitud. Ent sellegipoolest rändavad konverentsilt konverentsile ja seminarilt seminarile koolitajad, konsultandid, personaliinimesed, kes räägivad, et noored on hoopis teistsugused. Alates “lumehelbekestest” kuni jumal-teab-mis-nimedeni.

Õnneks on veel selles jutus kahtlejaid. USA suurim juhtimise teemaliste juttude faktikontrollija Center for Evidence-based Management (CEBM) võttis ette 80 põlvkondade vaheliste erinevuste teemalist uuringut ning otsisid eelkõige empiirilist ja kvantitatiivset tõestust erinevatele väidetele (st vaatasid numbreid, mitte kvalitatiivseid hinnanguid).

Järeldused, mis tuginevad faktidel

Esiteks muidugi see, milline on põlvkondade jaotus: traditsionaalid 1925-1944, beebibuumi ajal sündnud 1945-1964, x-generatsioon 1965-1979, millenniumlased 1980-2000.

1. Tööeetikas ei ole põlvkondade vahel erinevusi.

Kõikides põlvkondades valitses uskumus, et kõva töö toob tulemuse, erinevusi ei olnud ka moraalis/eetikas ehk mis on lubatud ja aktspteeritud ning mis mitte, erinevusi polnud ka tahtejõus ja visaduses ning usus iseendasse. Väikesed erinevused olid põlvkondade vahel hoiakutes töösse, tööga rahulolus, pühendumuses organisatsioonile ja kavatsustes kas ma jään või lähen.

2. Suhe vanuse ja paljude tööga seotud hoiakute vahel on päris nõrk.

Vanemad töötajad olid veidi enam valmis konkreetsesse organisatsiooni tööle jääma. Nagu ka siis, kui töötajal oli aastatega välja kujunenud juba n-ö positsioon. Ent stereotüüp, nagu oleks vanemad töötajad vähem motiveeritud, osutus lausvaleks.

3. Vanemad töötajad panustasid tuntavalt enam turvalisuse ja enda ümbritseva töökeskkonna korras hoidmisse.

Ja samas pühendusid vähem töödele, mis ei loonud väärtust. Vanemad töötajad, kes töötasid keerukamatel töödel ja oli kõrgematel positsioonidel, kippusid pigem enam olema n-ö tipp-tegijad. Seevastu vanemad töötajad, kes töötasid lihtsamatel töödel ja olid ka madalamatel positsioonidel, olid ka madalama tulemuslikkusega.

Enamik tervisega seotud stereotüüpidest vanemate töötajatega seoses ei leidnud faktilist kinnitust. Vanemad töötajad näitasid lisaks ka paremat hakkamasaamist stressi ja tulemuslikkuse langusega.

Üks oluline erinevus siiski oli: vanemad töötajad oli selgelt väiksema motivatsiooniga koolituste ja arenguvõimeluste suhtes.

Kokkuvõtlik järeldus on faktikontrollijate sõnul väga selge: oletatud ja paljuräägitud põlvkondade erinevused tööl ei ole faktilist kinnitust leidnud. Järgmine kord, kui keegi midagi põlvkondade radikaalsetest erinevustest väidab, oleks ehk hea mõte küsida: millised on faktid, mis seda toetavad? Arvamused stiilis “ma ise nägin” või “meil on nii” ei ole veel tervikpilt.