Eile varahommikul, kui toas juba hahetas ja kuulsin teisest toast paterdavaid lapsesamme, torkas üsna kohe läbi uneudu tunne, et täna on eriline päev – ja kohe tulid last kallistades pisarad silma. Nii tugevalt see tunne, et täpselt samasugune hommik oli kolm aastat tagasi Ukrainas – soe kodu, ilus soe elu, mille oled endale ehitanud, aga ärkad pommidele, hävingule.

“Praegu on nii” on kirjanik Eia Uusi iganädalane kolumn Edasis, milles saame elada kaasa tema käikudele ja mõtetele 12 kuu jooksul”.

Ma ei tea, mitu korda ma eile nutsin. Kümme kindlasti, tõenäoliselt rohkem. Lipuheiskamist vaatasime hommikul telekast ja see oli hea otsus, sest sain rahus nutta.

Üks laul, mis pole olnud mu lemmik isamaaliste laulude hulgas, on „Jää vabaks, Eesti meri“. Selle marsitaktis reipus ei ole mulle andnud ruumi hingeliigutusele. Aga eile lälisesin soojas voodis kaasa laulda ja märkasin, et ma palvetan – kogu hingest, südamepõhjast.

Nädal vähem kui kolm aastat tagasi kirjutasin:

„Kuigi laps juba mõnda aega omaette magab, võtan ta viimasel ajal õhtuti oma voodisse. Kuuldavasti teevad seda praegu ka kõik teised. Kõik, kes on veel ise elus ja kelle lapsed on elus, et saab niiviisi kaissu võtta.

Ühel hetkel ärkab ta keset ööd, tõuseb istuli ja nutab, lohutamatult kurvastades. Ei taha kaissu, piimapudelit, lutti, paid. Lihtsalt on nii kurb. Ta on seda nüüd mitu ööd teinud. Ta on seda nüüd teinud täpselt nii mitu ööd kui on Ukrainas kestnud sõda. Öeldakse, et lapsed teavad ja tunnevad rohkem kui meie, nad pole veel nüristatud, nad tunnetavad laiemat maailma kuidagi avatumalt.

Olen pimedas ta kõrval, tema lohutamatu kurbuse juures, ja loodan, et see on midagi muud. Et ta ei tunne praegu seda, mida kõik need beebid ja lapsed ja noored ja naised ja mehed ja vanainimesed Kiievi metroos, Harkivi varjendites, Mariupoli keldrites, Sumõs, Hersonis, Tšernihivis, Lvivis, Melitopolis, Žõtõmõris, Venemaa vangilaagrites, põgenikelaagrites Poola piiri ääres, Moldova spordihoonetes, eluga pääsenuna võõrasse linna võõraste inimeste keskele Tallinnas, liiga raske valukoorem turjal, hirm hoidmas ärkvel.

Kas on võimalik, et kui mitu miljonit inimest on praegusel hetkel pommirahe all hirmus, või piinatud vaenlase poolt, või šarpnelitabamusest valust karjumas, just jäänud ilma oma kodust, siis see kollektiivne karje ei jõua mu maailmale avatud lapse kõrvadesse?

Ma palvetan, et ei jõua. Ma palvetan Ukraina inimeste pärast. Üle nii paljude aastate ma jälle palvetan.“

Mu õde elas oma kahe noorema lapsega kümme aastat välismaal. Kui Ukrainas algas sõda, ütles ta, et kui Eestisse peaks sõda tulema, siis tema ja ta 19-aastane tütar tulevad võitlema ning mina beebiga ja teised väikeste lastega saame minna sinna tema koju elama. Aga mida rohkem sõja võimalikkusest meedias räägiti, seda rohkem tundis ta mesipuu kutset: miks oodata sõda, et koju naasta?!

Suure vaevaga seal üles ehitatud haljalt oksalt kodumaale tulek osutus oodatust rängemaks – tööd oli raske leida, suurtele lastele polnud toetusi, mingid plaanitud rahad jäid bürokraatiavea tõttu saamata, kõik hoolega korjatud säästud kulusid plaanimatult ruttu. Selle asemel, et meelt heita pere elukvaliteedi nii kiire langemise pärast, ütles ta mulle aasta tagasi: „Jalutasin täna hommikul Kalaranda ujuma ja mõtlesin: „See võibki olla viimane rahukevad.“ See rahu on nii ilus, see vabadus on nii ilus! Koolist koju lonkivad õpilased, kolleegide kambad, kes lähevad koos naerdes lõunat sööma, emad ja lapsed autodes, vaikus, argipäev.“

Tundsin, et see ta märkamine oli minu jaoks pöördeline. Et kui kaks aastat oli pidev ärevus, vahepeal jälle suurem ja vahepeal veidi vaiksem, siis see mõte: „Mis siis, kui praegu on viimane rahukevad?“ pani mind märkama nii palju ilu, argipäeva rõõme, rahuaja ajaviidet, helgust, kergust. Ma ei ole kurtnud euribori, maksutõusu või inflatsiooni üle, ilma üle (!).

Eelmisel nädalal käisin vanalinnas, imekaunis Lastekirjanduse keskuse majas Pikal tänaval kohtumas 16-aastaste Ukrainast pärit noortega ning koos kunstnik Anneli Akindega neile rääkimas loovast elust. Noored olid nagu noored ikka. Ilusad. Huvidega. Tavaliste noorte muredega lisaks mõõtmatult suurele murele, et nende kodumaal on sõda ja nad ei ole endale osanud leida eestikeelseid sõpru. „Kuidas leida eesti sõpru?“ küsisid nad siiralt. Mõni oli Eestis olnud kolm aastat, mõni ühe. Aga kõik ütlesid, et kui me omavahel eesti keeles rääkisime, said nad 80% jutust aru. Neil olid soovid ja unistused nagu noortel ikka. Mina pidin end aegajalt näpistama, et neid vaadates mitte nutma hakata. Kõik viimaste aastate nähtud kaadrid ja loetud lood vaimusilmas, südames.

Eile vaatasin ära kõik kaheksa osa ETV saatesarja „Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu“ ning ka selle jooksul sain silma mitu-mitu korda märjaks. Sest kui palju inimesi on erinevatel ajastutel pidanud võitlema – ja ka surema – selleks, et meie kõik saime eile ärgata vabas Eestis. Elagu!

Fotod tegi ukrainlanna Maryna Koshova.