Nädala intervjuu. Kristi Raik: kui Ukraina peaks sõja kaotama, mida ausalt öeldes välistada ei saa, siis oleme kogu Euroopa julgeolekuga päris sünges seisus

Kristi Raik. Foto: Scanpix

Maailmas on ärevad ajad ning üks sõda ajab teist taga. Nii on ajapikku tekkinud paratamatult ka olukord, kus fookus Venemaa agressioonilt Ukrainas hajub mitme konflikti vahel laiali. Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse asedirektor Kristi Raik räägib seekordses “Nädala intervjuus” lääne toetusest Ukrainas ning ka Iisraeli ja Hamasi konflikti tagamaadest. Küsis Brent Pere.

Me oleme nüüd 20 aastat Euroopa Liidus ja NATO-s olnud, aga julgeolekupoliitilist olukorda maailmas laiemalt vaadates, kas me oleme sarnases kohas, kus oli maailm enne Teist maailmasõda?

Kindlasti. Me oleme praegu murrangupunktis, kus süsteem, mis andis Eestile peale külma sõja lõppu nii palju positiivset, on katki. Nüüd otsustatakse sõjas Ukrainas, milliseks kujuneb uus julgeolekusüsteem eriti Euroopas, aga ka laiemalt. Kas lääne toetusest Ukrainale piisab, et suudaksime saavutada olukorra, kus rahvusvahelisi reegleid võetakse tõsiselt? Venemaa on ühinenud ÜRO ja OSCE lepetega, aga rikub neid räigelt, ning see muudab meie usutavuse küsitavaks. Kui Ukraina peaks sõja kaotama, mida ausalt öeldes välistada ei saa, siis oleme kogu Euroopa julgeolekuga päris sünges seisus. See on see, mis kaalul. Samas on täiesti võimalik, et Ukraina võidab sõja, ning meie ülesanne on panna lääneriigid sellesse rohkem uskuma ja rõhutada, et selleks tuleb teha kõike. Kuigi Ukrainat on järjest enam toetatud, siis selle sõja strateegilise visiooni suhtes on läänes ikka veel kõhklusi ja arvatakse, et äkki oleks siiski liiga ohtlik, kui Venemaa sõja selgelt kaotaks. Äkki siis läheb olukord veel hullemaks? Ja äkki oleks parem, kui me jõuame tulemuseni, kus Venemaa ei võida, aga ka selgelt ei kaota? Vaadates kasvõi, mida on Saksamaa või Ameerika Ühendriikide juhid sõja tulemuse kohta öelnud, siis nende retoorika on hägune just neil põhjustel. Nad kardavad Venemaa täielikku strateegilist kaotust.

Kas see on midagi, mille vastu hakkab nüüd vaikselt mingi murenemine toimuma, arvestades näiteks Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni ütlemisi, või oli see meie jaoks lihtsalt üks ilus sähvatus ning teised riigid sellega kaasa ei tule?

Need vaidlused käivad pidevalt ning tasapisi on lääne positsioon ka meie vaatest positiivses suunas nihkunud. See on lihtsalt nii aeglane protsess, kuid samal ajal käib sõda ja ukrainlased kannavad pidevalt kaotusi. Prantsusmaa on huvitav näide sellest, kuidas tundub, et praegu on seal tõesti toimunud sügavamad muutused, eriti Emmanuel Macroni mõtlemises. Samas läks tal kaua saamaks aru, et praeguse Venemaa režiimiga pole võimalik Ukraina julgeoleku asjus kokku leppida. Macron kordas veel pool aastat peale täiemahulise sõja algust, et Venemaaga tuleb läbi rääkida ja kokkuleppele jõuda. Nüüd tundub, et ta on sellest ideest loobunud ning mõistnud, et vähemalt Putini režiimiga pole isegi mõtet üritada sel teemal vestelda. Mis saab pärast Putinit ja kas see soov tuleb tagasi, on keeruline ennustada. Praegu on see tähtis samm, et Prantsusmaa sellise hoiaku võttis ja lubas teha Ukraina toetuseks kõik, välistamata ka enda sõjaväe rindele saatmist.

Macroni sõnavõttudele järgnenud debatt näitas jälle lääne kõhklusi ja võttis ka sõnumi mõju natuke maha. Sel küll oli selge mõju, sest Venemaa läks närvi ning pidi oma kalkulatsioone muutma, kuid seda tõlgendati lääneriikides sageli valesti ja arutelu rikkus ära see, et riigid hakkasid rääkima konkreetselt sellest, kas me oleme ikka valmis kedagi sõtta saatma. Ei ole, aga see polnudki küsimus. Vähemalt nii palju kui mina tean, pole keegi praegu sõdureid Ukraina rindele saatmas. Mitte seda ei tahtnud Macron öelda. Ta rääkis sellest, et me ei välista Ukraina toetamisel ühtegi vahendit. Lääneriigid tundsid vajadust öelda, et meie ei ole  küll kedagi rindele saatmas. Samas Prantsusmaa on seda sõnumit korranud ning see näitab, et nad mõtlevad seda tõsiselt. Seda ei öeldud kogemata välja, mida poliitikutel ka juhtub. See oli strateegiline sõnum, mida Venemaa on sunnitud tõsiselt võtma.

Nii Prantsusmaa kui teised Euroopa riigid on ju ikka oma sõdureid saatnud Aafrikasse ja teistesse piirkondadesse, aga kas Ukrainasse sõjaväe saatmine oleks kuidagigi mõeldav või siiski totaalselt välistatud, sest see tähendaks NATO sekkumist sõtta?

See tähendaks, et NATO on sõjas, ja sellepärast lävend ongi nii kõrge. NATO on olnud Ukraina toetamisel äärmiselt ettevaatlik, aga suund on siiski sinnapoole, et kaitseallianss teeb nende toetamiseks aina enam. Nüüd arutletakse, kas NATO võtab juhtrolli Ukrainale antava sõjalise abi koordineerimisel, mis seni on olnud USA vedada. Seda osalt seetõttu, et me ei tea, kes on järgmine USA president ning mis riskid sellega kaasnevad. Mõistlik oleks, et see oleks NATO roll, sest see teeks ennustatavuse stabiilsemaks. Samas on USA senine juhtroll olnud täiesti asendamatu ja on tähtis, et nad selle rolli võtsid. Sõltumata sellest, kes saab USA järgmiseks presidendiks, soovivad nad, et liitlased teeksid Euroopa julgeoleku ning Ukraina toeks rohkem. Samal põhjusel on hea, et NATO võtab USA-lt seda rolli mingil määral üle.

Brent Pere

Brent Pere on vabakutseline ajakirjanik. Loe artikleid (46)