Mart Kase: ukraina hingega kana

Kana õppis uutmoodi kõndima ja nüüd askeldab hoovi peal nagu iga teine kana. Foto: Teele Kase

On külm 1. mai hommik. No mis külm, aga hetkel on Valgamaal kaks kraadi külma. Kevad on kuiv, aga vindub. Koertele juba andsin süüa ja jooksid nad siis õue patseerima. Mina joon kohvi ära ning loen Twitterist sõjauudised, tundub, et ukrainlased on järjekordsele vene kindralile pihta saanud. Kui kohvi joodud ja miskit hommikuks põske pistetud, siis lähen vaatan, kuidas elavad me 75 kitsetalle ja nende mammat.

Mulle jooksevad kindlasti hoovi peal komberdades järgi ka me 25 kana, kellest üks on veidi teistmoodi. Kui kitsedel on kõik korras, siis lähen sauna, viskan üle ukse kanadele nisu ning vaatan sauna eesruumis suures lastevannis punase soojuslambi paistel peesitavad nädalased 30 broileritibu üle. Panen neile uue vee ja süüa. Eks siis teemegi kitsedega ka hommikuse krõbukaringi ja udarakontrolli ära. Kitsed tulevad kolme kaupa lüpsiruumi ning kellel on talled jätnud ühte nisasse piima, selle lüpsan ära. Enamus piima läheb otse lutipudelitesse ja peale lüpsi joodan üle mõned kitsetalled. Pärast lüpsi lasen ka haned välja. Nad on kuus päntajalga, kes teevad kõike koos ning ütlevad alati kaagutavalt kriisates välja, mis asjadest arvavad.

Seda teistmoodi kana kutsun nüüdseks “ukrainlaseks”. Teda ründas ühel talveööl mingi elukas, rappis nii, et kanal jäid üksikud suled külge ja ühe jala hammustas otsast ära. Aga kana jäi ellu ja taastus. Õppis uutmoodi kõndima ja nüüd askeldab hoovi peal nagu iga teine kana. Samuti muneb, sest on ta ju üks õige talukana. Mul on suur austus selle kana vastu ning kui kanadele nisu viskan, siis ikka heidan pilgu peale, et kas ukrainlane saab oma osa.

Elu ja tegutsemine kallineb meeletu kiirusega. See ei ole nii, et elu läheb kallimaks kõigi inimeste jaoks ühtemoodi. Kui sa midagi suurt ei tee, siis sul on odavam elada ja odavam elu kiruda. Aga kui sul on lapsed, loomad ja linnud, siis nad kõik tahavad tähelepanu, hoolitsust ja süüa. Kui sa ehitad maju, siis sul on vaja materjali. Kui sa vead asju, siis sul on vaja kütust. Praegu on aeg, mil kõik teemad muutuvad kiiresti ja rõõmsad on need, kes suudavad kohaneda. Vajadusel tuleb mõnda aega hüpata ühe jala peal. Me ei tea, kui kaua elu kallimaks läheb, aga ta veel läheb. Pole mul selle kõige peale muud öelda, kui et positiivsus on tähtis. Ilma hea energiata pole võimalik siit edasi minna. Samuti on ülimalt oluline inimestega suhtlemine, aga peab vaatama, et liigne suhtlemine ei tuhmista fookust. Hea on, kui on selge, kelle nimel ja kellega koos tegutsed.

Täna ei saa pikemalt kirjutada, kitsetalled ja ukrainlane ootavad, ega eks ka need broileritibud on parajad rammustagumikud, tahavad pidevalt süüa. Tegudele, päevale vastu!

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (129)