Teeme tiiru Kohtla-Järvel ja põikame ajalukkugi: mis on muutunud selle linna elus nõukaajast peale, ja mis ei ole. Oma mõtteid kodulinnast jagab Inna Hiovain.

Kui ma uue aasta alguses abikaasa ja kahe Kohtla-Nõmme vanema prouaga Vironia ostukeskuses ära olin käinud, otsustasin mõned mõtted endisest kodulinnast Kohtla-Järvest kirja panna. Eks see ole emigrandi nostalgia, milles vaatan Kohtla-Järvet põhiliselt tahavaatepeeglist. Made in Kohtla-Järve – see käib minu kohta. Nimelt kuulus mu sünni- ja kodukoht Kohtla-Nõmme ajavahemikul 1960–1991 Kohtla-Järve koosseisu. Minu sünniaasta jääb just sellesse ajaperioodi. Kohtla-Nõmmel on mul siiani teine kodu, aga Kohtla-Järve suhtes olen juba ammu kõrvaltvaataja. Vahel tahaks seda üht Eesti suurematest linnadest riuklikult läbi kaleidoskoobi kaeda. Teate ju küll – vaatad ühest otsast sisse ning kolm peeglit muudavad seda, mis teisest otsast paistab. Ent kui tõsiselt, siis soovin siiralt, et see muu Eesti poolt unustatud linn muutuks oma elanikele paremaks elukeskkonnaks. Siis oleks seda ka sinna linna kas juhuslikult või kavatsetult sattunud turistidele uhke näidata. Linn, mis nägi nõukaajal tunduvalt kenam välja kui praegu. Pean silmas seda, mis linna väisates visuaalselt silma paistab, sest tegelikult on Kohtla-Järve oma noorele eale vaatamata hästi kihiline.