Inna Hiovain Ida-Virumaalt kutsub koduloolises vestes rattaretkele sealsetesse põnevatesse paikadesse.

Uus aasta on ammu käes. Mina aga meenutan veel vana. Õigemini mõtlen möödunud suvele. Suvele, mis oli nii teistmoodi.

Viimased kakskümmend aastat oleme mehega elanud tüüpilist koeraomaniku elu. Ka liikunud oleme alati oma Gordoni setterit arvestades. Kui meie truu sõbranna Vappu kevadel suri, oli lein ränk. Mingil hetkel saime aga aru, et nüüd avaneb meil võimalus rohkem muude asjadega tegelda, näiteks oma kodukoha ümbruskonnas ratastega seigelda. Kui seni olime olnud suured jalgsi looduses ringi luusijad, siis nüüd saime nii-öelda liikumise raadiust laiendada. Kaherattalise sadulast näeb ümbrust ju hoopis teise nurga alt. Ja seda me möödunud suvel palju tegimegi. Minu sõiduvahend ei ole mitte moodne vidin, vaid nõukaaegne naistekas, mille isa mulle 1985. aastal ostis. Kõik need elektrirattad, hübriidid… Need on kindlasti kellelegi olulisemad ja vajalikumad kui mulle. Minu eesmärk ei ole läbisõidukilomeetrite rekordeid püstitada.