Risti koguduse õpetaja Annika Laatsi jõulujutlus.
Kui mõnda rahvarohkesse kohta, kus me muidu ennast üpris turvaliselt tunneme – olgu poodi, teatrisse või jõululauda – saabuks kottpimedus, muutuks koos väliste oludega midagi ka meie sisemuses. Kui käepärast poleks taskulampe ega nutitelefone, küünaldest rääkimata, ei näeks me üksteise näoilmeid, žeste ega liikumist. Me muutuks märksa haavatavamaks. Me kardaks liikuda, me koperdaks üksteise otsa, võiks üksteist pikali tõugata. Pimedas on märksa raskem üksteist usaldada. Pimedus lööb koosolemisse mõra – vahemaa meie vahel võib jääda samaks, aga oma pimeduses tunneksime end abitult ja üksi. Üksi oleme me ka oma sisemises pimeduses, oma hinge pimedas öös.