Räägin teile ühe väga isikliku loo oma lapsepõlvest. Loodan väga, et Donald Trump sellest midagi kuulda ei saa, muidu ehk mainib veel muuseas järgmisel debatil, kui see muidugi üldse aset peaks leidma, Kamala Harrisele.

Nimelt saime lastena suvevaheajaks õega vanavanemate juurde minnes mõlemad endale jänkupojad. Korjasime jänestele rohtu, panime neile uhked nimed, jalutasime rihmaga ja poputasime neid nagu oma nukke. Minu oma oli Othilie Julie, selline nunnu valge- ja hallikasmusta-segune karvapall. Sügisel läksime kooli, ja ega me veel nii nutikad ei olnud, et mõelda, mis meie jänesed talvel maal üksinda teevad. Linnas vanaema juures peolauas istudes küsis vanaisa: “Noh, kuidas siis Othilie Julie ka maitseb?” See oli tõeline šokk, hetk, mida elu lõpuni mäletan. Aga oleks ma maal elanud, olnuks see minu jaoks elu loomulik osa. Ikka ju läheb lemmikkana peale kaela lõhki lõikamist kitkumisse ja sealt edasi potti, või nunnu põrsas ruigab maja taga puupakul oma viimaseid kiunumisi. Meie kultuuriruumis söövad ju enamus hea meelega vabalt peetud talukana, siga, lammast. Rootsis näiteks vaatavad inimesed sind hirmunud pilguga, kui räägid, et tegid jõuluks ahjus jänesepraadi.

Kadri Kroon

Kadri Kroon on paadunud foodie, andunud veinifänn ja tulihingeline reisihull, kellele meeldib kogeda ehedaid hetki puhtast uudishimust elu ja maailma vastu. Tema soovituste järgi suurlinnades seigeldes on reisielamus garanteeritud. Kadri on Edasi toidu-, veini- ja reisirubriigi toimetaja. Loe artikleid (123)