Varasuvel helistas mulle ühe Tallinna haigla kliiniku juht. Tal oli osakonnajuhtide vahel tüli majas ja nagu haiglates üsna tüüpiline, probleem seisnes valvetes. Kuidas valveid korraldada, kes peab kui palju valves olema ja kas või kuidas selle eest lisatasu maksta?
Tajutavat ebaõiglust tundus ta jutus kisendavat taevani. Senine olukord, mis justnagu soosis ühte osakonda, oli ülejäänute silmis ebaõiglane ja ükskõik, milliseid lahendusi välja pakud, leidub ikka keegi, kelle meelest “nüüd läheb asi täiesti käest ära”. Osakonnajuhid käisid kliinikujuhi ukse taga läbirääkimisi pidamas, kauplemas ja kohati ka ähvardamas. Loomulikult ükshaaval, sest nii oli lootust enda osakonnale paremad tingimused kätte saada.