Peale puhkusteperioodi hakkavad inimesed enam mõlgutama töömõtteid. Need, kes talvel või kevadel koondamisteate said, on samuti nautinud suve, plaaniga sügisest uuele tööle mõelda. Nii asendubki suvine hapukurgihooaeg tööotsingutes ja vabade kohtade pakkumises sügisest märksa aktiivsema ajaga. Suvetööd ja tööampsud on toredad, kuid kindlama sissetuleku tagamiseks vajab suurem osa tööealisest elanikkonnast püsivat tööd. Me peame rääkima värbamisest!
Minu värbamisvaldkonna tippmark jääb 19 aasta tagusesse aega, kui olin viie aasta vältel värbamisportaali CV-Online Baltikumi turundusjuht. Harisime hoolega nii tööotsijaid, kuidas end paremini nähtavaks teha, kui ka tööandjaid, kuidas leida neid kõige õigemaid, kellega koostöö pikemas plaanis õnnestuks. Mind valdas tol ajal sageli tunne, nagu oleks värbamine pimedas ruumis elevandi katsumine. Tööotsija ja -andja tajuvad seda erinevalt, olenevalt sellest, millist osa elevandist puudutavad, ning ühte tõde ja arusaama on keeruline luua. Veelgi enam – tundus, nagu tööandja ja tööotsija oleksid opositsioonis. Kandidaadid nägid end kaubana, keda hinnatakse ja testitakse, mitte võrdväärse koostööpartnerina. Nende enesehinnang langes nagu elatustase majanduskriisi ajal, kui neile konkursi käigus ei vastatud või nad pidid lugema lakoonilisi äraütlemiskirju. Ka ettevõtted tajusid tööotsijaid vahel kelmidena, kes osa infost rääkimata jätavad, või õnneotsijatena, kes paremaid pakkumisi taga ajavad, aga sageli ka ressursina, millest on vaja kasulikum tehing välja võluda.