Mais ilmus teade, et suri Kamille Saabre, keda tunti avalikkuses andeka maalikunstnikuna. Minule oli Kamille eelkõige üks tähtsamaid noorpõlvesõpru.

Tutvusin temaga keskkooliajal, ta saabus meie klassi poole õppeaasta pealt ning ma imetlesin teda kohe esimesest silmapilgust. Asi polnud ainult tema eksootilises ilus, vaid selles, kuidas ilu temast välja kiirgas. Just nimelt, kiirgas! Kamille oli ebaharilikult helge ja rõõmus; tark ja teravmeelne, mitte kunagi kuri. Ma muidugi armusin temasse, läheduse asjades esimesi samme astuva mehikese valuga, peaaegu kiivalt. Mu noorpõlve üks ilusamaid hetki saabus 1988. aasta jõulude paiku, mil me kõndisime kahekesi mööda lumist Tallinna ühele peole ja ta lubas mul oma käest kinni võtta. Ma ei usu, et Kamille tunded minu suhtes olid samavõrd tugevad, ent see tasakaalutus ei takistanud meie sõprust – kõik mu hilisteismelised tõmblemised lahendas Kamille soojalt ja rõõmsalt. Sageli läksime koos pärast tunde tema juurde Maakri tänavale, teel sinna põikasime mõnigi kord poodi, ostsime pelmeene, leiba ja hapukoort, et tema juures einestada ja juttu ajada.

Jan Kaus

Jan Kaus on esseist ja kirjanik ning varasem Eesti Kirjanike Liidu juht (2004-2007). Loe artikleid (23)